Eile otsustas president Toomas Hendrik Ilves, et maadevahetuse kohtuprotsessis süüdi mõistetud endine põllumajandusminister Ester Tuiksoo, toonane maa-ameti juht Kalev Kangur ja ettevõtja Toomas Annus jäävad ilma neile aastate eest antud riiklikust teenetemärgist. Neljas protsessis süüdi mõistetud ordeniomanik, Villu Reiljan pidi teenetemärgid loovutama juba 2010. aastal, mil riigikohus mõistis ta pistisega seotud süütegudes lõplikult süüdi Rävala kinnistu süüasjas.
Teenetemärk ei ole lihtsalt üks märk, mida rinnas kanda, see on eelkõige tähenduslik tunnustus. Ja selle äravõtmine on samuti tähenduslik akt. Õiguse teenetemärgi äravõtmiseks annab presidendile teenetemärkide seadus ja otsus oli ka igati põhjendatud. Seda mitmel põhjusel.
Esiteks oli tegu Eesti kõrgete riigiametnike ja tunnustatud ettevõtjaga, kes neile antud võimu ära kasutades endale ja huvitatud osapooltele märkimisväärset kasu teenisid. Kohtuotsus kinnitas, et see on õiguslikult vale, kuid teenetemärkide äravõtmine kinnitab, et see teguviis ei saa olla ka ühiskondlikult tolereeritav.
Teiseks oli kohtu määratud karistus kõigest hoolimata suhteliselt tagasihoidlik, kõik said tingimisi karistuse. Ühiskonnale tehtud kahju ja tegudega endale teenitud kasu silmas pidades võis tekkida küsimus, kas see on ikka proportsionaalne võrreldes korda saadetuga. Aeg läheb, häbi hajub, kuid raha jääb. Aja ja raha koha pealt ei saa ühiskond suuremat ette võtta: aega ei peata, ja suur osa rahast ringleb ammu juba teiste firmade arvel, kust seda tagasi saada on sisuliselt võimatu. Kui miski, siis ehk häbi saab olla see, mis tulevikku vaadates võib mõjuda veidi mõistusele kutsuvalt. Koht äravõetud teenetemärkide nimekirjas on üks kindel suurus, mis võib potentsiaalsetele seadusrikkujatele distsiplineerivalt mõjuda.
Kolmandaks ei olnud maadevahetuse kohtuprotsess avalikkuse jaoks ammu enam lihtsalt üks pikale veninud kohtuasi, vaid see puudutas valusalt ühiskonna õiglustunnet ja ajas oma juured palju sügavamale, kui esmapilgul paistab. Võib öelda, et see oli laiemalt tolle ulatusliku usalduskriisi üks põhjustest, mis muu hulgas ka Reformierakonna rahastamisskandaalile nii suure kõlapinna andis. Kui 2012. aastal Harju maakohus kõik kohtualused õigeks mõistis, tõi see kaasa lootusetuse tunde. Tundus, et neil, kes on ühiskonnas kõrgemal positsioonil, on õigus seadustega oma huvides manipuleerida nii, et ka kohus – ainus, kellele sel puhul loota – kusagilt kinni võtta ei saa.
Riigikohtu süüdimõistev otsus näitas, et see ei ole nii: neil, kes ühiskonnas kõrgematel positsioonidel, ei ole enam voli seadusest mööda vaadata. Presidendi eilne otsus kinnitas veel enamat: kõrgema positsiooniga käib kaasas suurem vastutus, ja kui nad ei ole seda vastutust tunnetanud, siis ühiskond ei jäta sellele reageerimata. Kohtuotsus oli kinnitus, et õigusriik toimib, presidendi tegu kinnitas selle pitseriga.