Sadulasse istudes riskid eluga

Hambaarst Kristiina-Maria Steinberg sattus tähelepanelikust pedaalimisest hoolimata Tallinnas ootamatult avariisse.

FOTO: Erakogu

Nagu seesugustel ootamatutel ja kriitilistel puhkudel ikka, toimus kõik justkui filmis. Ehkki toimus päriselt.

Kristiina-Maria Steinberg, ametilt hambaarst, pedaalis päikselisel pärastlõunal Tallinnas Paldiski maantee kõrval jalgratta- ja jalgteel kesklinna poole. Enne Jazzi autopesulat pidurdas ta kiiruse väikseks, sest teadis, et sealt sõidavad autod tihedalt sisse-välja. Seejärel, mäletab Steinberg, kärpis ta kiiruse peaaegu olematuks, sest tema marsruut lõikus Merimetsa Selveri parkla väljasõiduga, mille eel piiravad nähtavust põõsad. Selleks, et näha, kas parklast on tulemas auto, peab põõsaste tagant sõitma välja teele.

Film, mis rääkis reaalajas tema elust, kulges nii:

«Ma saan aru, et tuleb must läikiv auto, tuleb kiiresti ja mul ei ole võimalik midagi teha.  Instinktiivselt sulen silmad. Seejärel lendan soojale kapotile. Kuulen raginat pea kohal. Saan lööke vasakult ja paremalt. Kord tundub taevas olema ülal, kord all. Olen nagu sokk  pesumasina tsentrifuugis, kui äkki on kõik läbi. Avan silmad ja vaatan tõtt auto vasaku esirattaga.»

Steinberg (46) sai aru, et on vähemasti teadvusel, kuid liigutada end ei julgenud; ta teadis, et sellises olukorras, pärast õnnetust, liigutada ei tohigi.

Kiirabi saabus kähku, umbes viie minutiga. Meedikud tõstsid ta kanderaamile. Põhja-Eesti regionaalhaigla EMOs kohtas Steinberg valves kunagist kursusekaaslast, kes nentis: «See on uskumatu, mis sellel aastal ratturitega toimub. Nendega on nii palju õnnetusi.»

Ainuüksi Põhja-Eesti regionaalhaiglas tuli arstidel juunikuus ravida 104 jalgratturi vigastusi. Ehk rohkem kui kolme ratturit päevas. Politsei andmed näitavad, et aprillis ja mais juhtus jalgratturitega õnnetusi, kus inimene sai kannatada, võrreldes mulluse sama ajaga rohkem kui kolmandiku jagu rohkem. Tõsi, juuni ja juuli on ses osas eelmise aasta suvekuudega kõrvutades möödunud valutumalt. Kiirabiarstide ja politsei hinnangul võib selle põhjuseks pidada nii viletsaid suveilmasid kui rattasõiduks eraldatud teede arvu suurenemist. Samas ei välistanud Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse juht Elari Kasemets, et positiivselt on mõjunud ka varasemast rohkemate ratturite ilmumine liiklusesse. «Mida rohkem rattureid on, seda rohkem on nad autojuhtidele märgatavad,» oletas ta.

Viis minutit toibumiseks

Steinbergiga juhtunu on tüüpiline jalgratturiavarii. Politsei statistika järgi on viimasel kolmel aastal täpselt pooltes pedaalijatega juhtunud õnnetustes keeranud auto ratturile ette või sõitnud rattur autole külje pealt sisse.

Täpselt sedasorti situatsiooni sattus kolm nädalat tagasi Tallinnas IT-vallas tegutsev Kaido Oru. Ta tuli õhtupoolikult töölt, vändates linnarattaga Tehnika tänava servas jalgrattateel Kristiine poole. Liiklus oli umbes, autod liikusid teosammul. Kogenud sõitjana, kes Eesti maastikuratturite karikasarjas küünib esimese poolesaja sekka, on Oru õppinud enda sõnul võimalikke olukordi ette aimama. Aga sedapuhku polnud tollest oskusest tolku.

Sõiduauto keeras Tehnika tänavalt Virmalise tänavale otse Orule ette. Kohe nii, et Oru ei jõudnud pidurdadagi. Ta põrutas vastu auto esiratta tiiba ja lendas risti üle kapoti. Mats oli nii tugev, et isegi rattaraam läks kõveraks, leistangist ja esijooksu paindest rääkimata. Sülearvuti sai kotis mõlgi, telefoniekraan praod, prillid purunesid, teksapüksid rebenesid. Oru hinnangul kulus ligi viis minutit, enne kui ta toibus ja aru hakkas saama, mis juhtus. Pärast tuli arstidel teha tema põlve lähedusse kolm õmblust.

«Mul läks ülihästi, et juurviljaks ei jäänud,» resümeeris Oru (31), viidates koomasse langemise ohule. Sest kiivrit, erinevalt võistlustest, kus see on kohustuslik, ta linnasõidul ei kandnud.

Kuna jalgratturid on liikluses autode vahel alati nõrgem pool ja kokkupõrgetes seetõttu suuremad kannatajad kui autojuhid, tundub neile, et enamasti on õnnetustes süüdi sohvrid. Nad eksivad. Politsei andmed kinnitavad, et igast seitsmest inimohvriga avariist, kus üheks osaliseks on rattur, on kolm põhjustanud autojuht ja neli rattasõitja. Enamasti, loetleb Kasemets, seisneb ratturi patt selles, et ta valib valesti sõidukiiruse, ei anna teed sõiduõigusega juhile ega veendu enne manöövrit selle ohutuses. «Rattur peab mõtlema liikluses kaks-kolm sammu ette,» lisas ta.

Paraku, nagu tõdeb Vassili Novak, Põhja-Eesti regionaalhaigla erakorralise meditsiini keskuse juhataja, on liiklusesse siginenud selliseid noori rattureid, kes liiklusseaduses teatud punkte teades usuvad, et neil on enamasti õigus, näiteks ülekäigurajal, ega muretsegi sellele liginedes, kas auto üldse peatub või mitte. Ta nimetab neid linnaproffideks. Kaks kümnendit tagasi, mäletab Novak, kes sai kiirabis esimesed kogemused juba veerand sajandi eest, suhtusid jalgratturid autodesse palju kartlikumalt.

Lisaks linnaproffidele trotsivad Novaki tähelepanekuil liikluses varasemast söakamalt ohte poolprofessionaalid ehk hea varustusega rattaspordiharrastajad. «[EMO] vastuvõtus näeb neid tihti,» lausus ta. «Nad sõidavad suurema kiirusega, nende trassid on keerulisemad ja vigastused seetõttu tõsisemad.»

Tartu kiirabi koolitusjuhi Andras Laugametsa sõnul valmistavad enim muret siiski nn tarbesõitjad, eeskätt purjus inimesed, samuti eakamad, kel luud haprad ning kes enamasti kiivrit ei kanna, ning lapsed, kes kokkupõrgetes on eriti haavatavad. Liiati suurendab tarbesõitjate riske tema hinnangul tõsiasi, et nad kulgevad tavaliselt üht ja sama marsruuti pidi, mistõttu tekib liikluses rutiin ning tähelepanu tikub paratamatult hajuma.

Oht vastu pead

Politsei andmed näitavad, et kui jagada Eesti elanikud kümne eluaasta kaupa vanusegruppidesse, satuvad 11-20-aastased ratturid õnnetustesse laias laastus sama tihti nagu 51-60-aastased või ükskõik milline teine vanuserühm. Küll aga tuleb selgelt ilmsiks, et mehi on vigastada saanute seas peaaegu kaks korda rohkem kui naisi. «Naine liigub ikka tasakesi,» tõdes Novak.

Tasakesi sõitis kuu aega tagasi hommikul Tartus kolmekäigulise linnarattaga tööle ka Tea Pärnik, Keskkonnaameti jäätmete spetsialist. Ta oli ületanud Näituse tänaval raudtee ja suundus kesklinna poole, kui... Edasist ta ei mäleta.

Pärnik (43) oli põrganud kokku mööda Vaksali tänavat ristmikule lähenenud sõiduautoga. Ta tuli meelemärkusele alles haiglas. Abaluu oli murdunud ja osalt kildudeks. Otsmikuluu oli samuti puruks. Sest kiivrit ta ei kandnud. Nägu oli ligi kolm nädalat sinine ja paistes. Püsti tõusmine ja muud järsemad liigutused tekitavad seniajani peapööritust. «Õnneks pea ei valuta,» sõnas ta. Kuigi arstid olid maininud, et otsmikuluu murruga võib inimene isegi ära surra.

Kiirabitöötajate kinnitusel on just peatraumad liikluses peamised tapjad. «Pea on inimesel üks õrnemaid kohti,» nentis Tartu kiirabi juht Ago Kõrgvee, «ja kui see katki läheb, on tagajärg kogu eluks.»

Lisaks peatraumadele esineb jalgrattureil sageli rangluu- ja küünervarreluu murde, samuti põlvevigastusi. «Pidurdus, tasakaalu kaotus, külili paiskamine, asfaldil libisemine – ja ongi [trauma] käes,» kirjeldab Novak tüüpilist sadulast EMOsse sattumise stsenaariumi. «Tullakse, nägu verine, maika verine, põlved marraskil, õlg valutab.»

Aga veel üks asi, märgib Novak, on tema patsientidele, kes rattaga õnnetuse sattunud, olnud viimastel aastatel ühine. Pea sada protsenti neist, kinnitab ta, kes eluga pääsenud, on ühes või teises sõnastuses tänanud kes saatus, kes iseend, kes jumalat, et ta kiivri pähe oli pannud.

Hambaarst Steinberg, kes Merimetsa Selveri ees pärast lööki autolt asfaldile lendas ning kelle pooleks rebenenud menisk vajab operatsiooni, kuulis kiirabiarsti tõdemas: «Kiiver päästis teid. Alles meedias keegi avaldas arvamust, et kiivrist ei ole abi...» Kui Steinberg rääkis endaga juhtunust perearstile ja näitas talle pilte avariist, lausus perearst, et tema sõidab rattaga ilma kiivrita – sest sõidab tasakesi. Aga Steinbergi kiirus kokkupõrke ajal oli samuti peaaegu olematu. Visiidilt lahkudes palus ta perearstil endale kiiver muretseda.

Steinbergi kodu akna alt möödub jalgratta- ja jalgtee. Ühel hiljutisel õhtul pärast õnnetust tärkas tal mõte vaadata, kui paljud ratturid kannavad kiivrit. Kahekümnest esimesest möödunud ratturist kandsid seda vaid kaks. Nood paistsid riietuse järgi tõsised rattaspordiharrastajad.

«Uskuge, te eksite, kui arvate, et ootamatus situatsioonis jõuate midagi ära teha ja omate mingit kontrolli olukorra üle,» hoiatab Steinberg. «Kõik allub vaid füüsika seadustele ja saatuse tahtele. Teie, linnaratastega preilid, ja teie, boheemid, ning ka teie, valehäbi tundvad ratturid – selles [õnnetuse] situatsioonis oleme kõik võrdsed!»

Keskkonnaspetsialist Pärnik, kellele kuu aja tagune kiivrita rattasõit siiamaani tunda annab, jagab nüüd seda seisukohta, et kiivri kandmise kohustuse võiks seaduses kirja panna.



Ratturite traumad

Inimkannatanuga liiklusõnnetused Eestis aastatel 2012–2014 (seisuga 14. juuli), milles üheks osalejaks oli jalgrattur.

•    Õnnetusi kokku 397, neis hukkunud 16 jalgratturit ja vigastada saanud 371 jalgratturit, lisaks 2 kaassõitjat jalgrattal.

•    Asulas vigastada saanud 298 ja hukkunud 7 jalgratturit.

•    Väljaspool asulat vigastada saanud 73 ja hukkunud 9 jalgratturit.

•    Enim vigastada saanud rattureid on olnud Tallinnas (116) ja Tartus (72).

•    Vigastada saanud jalgratturitest on 240 olnud mehed ja 131 naised.

•    Hukkunud jalgratturitest on 10 olnud mehed ja 6 naised.

•    Õnnetuse põhjustajaks oli 161 korral jalgrattur, 120 korral sõiduautojuht ja 4 korral veoautojuht (lisaks 2 jalakäijat, 2 traktoristi, 1 mopeedijuht).

•    Nii ratturitest kui sõiduautojuhtidest õnnetuse põhjustajate seas on politsei kvalifitseerinud sagedasima rikkumisena «juhi poolt liikluseeskirja nõuete muu rikkumine», vastavalt 79 ja 46 korda.

•    Ratturite seas järgnevad põhjusena: juht ei veendunud enne manöövri alustamist selle ohutuses (26), juht ei andnud ristmikul teed sõidueesõigusega juhile (19), juhi poolt ebaõigelt valitud kiirus (14).

•    Sõiduautojuhtide seas järgnevad põhjusena: juht ei andnud ristmikul teed sõidueesõigusega juhile (45), juht ei veendunud enne manöövri alustamist selle ohutuses (17), juhi poolt ebaõigelt valitud kiirus (6).

•    Ratturi sagedasim õnnetus on kokkupõrge sõidukiga küljelt (205), kokkupõrge vastutuleva sõidukiga (37), kokkupõrge ees liikuva sõidukiga (34), kokkupõrge jalakäijaga (22).


Väärt nõu

Kuidas suurendada tõenäosust liikluses rattaga terveks ja ellu jääda?

•    Näita käega aegsasti suunda.

•    Võta enne manöövrit hoog maha.

•    Vaata enne manöövrit mitte üks, vaid kaks korda üle õla.

•    Ära kunagi eelda, et autojuht sind märkab ja näeb.

•    Väldi autorohkeid kohti, näiteks kesklinna.

•    Kanna kirevaid ja erksate värvidega (kollane, punane) riideid; väldi ühtlaselt tumedat ja heledat riietust.

•    Kanna alati kiivrit; kiiver olgu õigesti peas – mitte kuklas, vaid ühtlaselt ümber pea ja lõua alt kinnitatud (rihma ja lõua vahele mahtugu kaks sõrme).

•    Ära kanna rattasõidul kõrvaklappe.

Tagasi üles
Back