Merekarud sinises paadis

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Merelõvi väikevend: kaater MP-15 on pärast Merelõvi suuruselt teine.
Merelõvi väikevend: kaater MP-15 on pärast Merelõvi suuruselt teine. Foto: Martin Ilustrumm

Merd peab austama, merd peab armastama, aga merd peab ka kartma. «Rumal on see, kes merd ei karda,» ütleb merevalveteenistuse vanemkomissar Toomas Lindjärv.

Meri ei lakka olemast ettearvamatu. Kui kokkulepitud ajaks Pirita sadamasse merevalveteenistuse ametit uudistama jõuan, katab merd paks udu. Vanemkomissar Toomas Lindjärve sõnul on nägemisulatus sellises udus vaid 30 meetrit.

Tundub aga, et oma nina ettegi on raske näha. Muidugi ei viskaks merevalveteenistuse mehed udu pärast jalgu seinale, aga lugeja huvides jääme kaldale selginemist ootama.

Merevalveteenistuse kolm põhimõtet

«Ennetustegevus, kontroll, pääste!» kirjeldab Toomas merevalveteenistuse püha kolmainsust. Põhiliseks tööülesandeks peabki Toomas just ennetustegevust. Kuigi ka trahvimisel on oma aeg ja koht, aitab õnnetuid tagajärgi kõige paremini ära hoida regulaarne kontroll ja liiklejate võimalikest ohtudest teavitamine.

Koos Toomasega hoiavad merel korda kokku 18 teenistujat, kes töötavad 12-tunniste vahetustega. Meeskonnal on kasutada kaks kaatrit ja üks mootorpaat. Uhkeim neist, suur sinine kaater, kannab ka samaväärset nime – Merelõvi.

Ujumisoskus ja hea füüsiline vorm on teenistuja puhul muidugi iseenesestmõistetav. Toomase sõnul ei pea teenistuja vormilt olema nagu kuldmedalitega pärjatud olümpiaujuja Michael Phelps, aga ujuda peab oskama.

Sellest tähtsamgi on austus ja armastus mere vastu ning merd peab muidugi ka kannatama. Toomase meeskonnast on läbi käinud inimesi, keda tõesti lausa tõmbab merele, aga organism lihtsalt ei luba. «Ega kõik ei hakkagi kunagi merd kannatama, mõni lihtsalt on teistmoodi tehtud,» ütleb Toomas.

Päästjast saab päästetav

Paks udu on nüüd merelt kadunud ja Toomas käsutab meeskonna sadamasse rivvi, et alustada iganädalase õppusega. Neid tehakse mitut sorti. Harjutatakse pukseerimist, üle parda kukkunute päästmist, otsinguid avamerel ning palju muud. Loorberitele puhkama Toomase sõnul jääda ei tohi, oskusi peab alati lihvima.

Seekord viiakse läbi «mees üle parda»-õppus. Mismoodi seda küll tehakse? Kuna uppuja päästmisoperatsiooni simuleerimiseks on kindlasti vaja ohvrit, peab üks õnnetu vette hüppama. Täna on selleks teenistuja Kaarel Jaas.

Mina ja fotograaf saame seda õudust vaadata turvaliselt Merelõvi pardalt, millega teenistuse vanem Toomas meid sadamast umbes kolme kilomeetri kaugusele avamerele viib. Siitsamast pardalt Kaarel vette visataksegi. Uppuma.

Veel lennutab Toomas vette ka kaks päästevesti. Ei, need ei ole selleks, et Kaarlil millestki kinni haarata oleks. Päästevestide mõte on hoopis uppujaid mängida. Need visatakse vette üsna suurte vahedega ning lainetava mere varjust ei ole neid peaaegu nähagi. Kuidas päästjaid neid märkama peaks, jääb mulle veel mõistatuseks.

Kaarel ulbib endiselt abitult vees, kui teeme ta olemise veelgi ebamugavamaks. Jätame mehe üksinda oma saatust ootama ning lähme Kuuli Munaks kutsutava betoonist tankimiskai varju. Kas Kaarlit tabab uppumissurm või õnnestub tal saada päästetud?

Kaarel siiski tegelikult ohus ei ole. Et õppus ei muutuks reaalseks päästeoperatsiooniks, on tal seljas huvitav kombinesoon. See on tehtud materjalist, mis hoiab sooja, ning selle sisse jääv õhk võimaldab inimesel suurema vaevata veepinnal püsida.

Isegi kui meeskonnakaaslased otsustaks Kaarlile vingerpussi mängida ja mitte kohale ilmuda, võiks ta 12-kraadises vees ulpida umbes kümme tundi, enne kui külm hakkab.

Kaarlile siiski vingerpussi ei mängita ning päästjad leiavad «uppuja» asukoha kümne minutiga. Minule tundub see ilmatuma kiire aeg, teenistujatele on see aga tase, mida peab hoidma.

Ajakirjanikud üle parda!

Selle asemel et aidata Kaarlilt uurida, mis mõtteid ta üksinda avamerel mõlgutas, tuleb nagu välk selgest taevast Toomaselt ettepanek, et teiselt küsimise asemel võiksin ma hoopis ise vette hüpata. Tunnen, kuidas terve meeskond mind pingsalt jõllitab, nagu kiskjad saaklooma. Neelatan närviliselt ning endalegi üllatuseks hõikan välja enesekindla «Jaa!», kuigi sisemiselt piiksun «Ei!».

Ma ei oska ujuda. Basseinis sulistades olen alati kikivarvul turvaliselt põhja puudutanud ning suviti rannamelu nautides olen eelistanud pigem kaldale jääda. Seda enam tundus pakkumine mulle samaaegselt nii surmani hirmutava kui ka põnevusest pakatavana.

Jah-sõnast taganemisteed ei ole ja juba ongi mehed varustuse seast välja otsinud minu mõõtu kombinesooni. Esmalt jalad, teisena käed, lukk kinni ja siis kükki. «Kükki? Miks kükki?» imestan mina.

Kombinesooni kraest kinni haarates ja kükitades läheb kostüümist üleliigne õhk välja ning tekib vaakum, jättes sisse piisavalt õhku, et mind pinnal hoida, välistades võimaluse, et vesi võiks sisse sattuda.

Märkamatult oleme taas sadamast välja sõitnud ning kätte on jõudnud tõehetk. Seisan põlve värisedes kaatri serval ja naudin viimaseid hetki kindlal pinnal. Plärts! Olengi vees ning esimese hooga siputan suure hirmuga käsi ja jalgu.

Kui õppusest saab reaalsus

Hetke pärast saan aga aru, et kostüüm tõesti töötabki ja uppuda ei ole võimalik. Tõmban veidi hinge ning maha rahunedes kasutan hoopis võimalust lõbusalt vees sulistada, kuni mehed mind tagasi kaatrisse sikutavad. Ei tahakski ära tulla.

Mida aga teha, kui õppusest saab reaalsus ja inimene avastab ennast avamerelt? Toomas paneb inimestele südamele, et päästevestist ei saa üle ega ümber – see lihtsalt peab seljas olema. Tema sõnul ei ole alust ka kurtmisel, nagu päästevestid oleksid ebamugavad ja segaksid muid toimetusi.

Tänapäeval tehakse ka märkamatuid päästeveste, mille küljes olevat nööri tõmmates muidu õhuke vest õhku täis läheb. Just nagu langevarigi. Toomas mäletab naljakat seika, kus olles sõpradega merel käinud, tuli meelde mugavad päästevestid seljast ära võtta alles sadamast tükk maad eemal linnas.

Teise märkusena käsib Toomas hoida telefoni veekindlas kotis turvaliselt näiteks paelaga kaelas. Siis on üle parda kukkudes telefon abi kutsumiseks kohe olemas. Telefonist ei ole abi, kui see on lihtsalt püksitaskus või kuskil teiste asjade hulka visatud.

Hädaabinumber 112 peaks kõigil olema peas või telefoni salvestatud. Abi kutsudes peaks võimalikult täpselt kirjeldama oma ümbrust või kaldalt paistvaid objekte. Saadud info abil oskavad päästjad panna kaardil paika oletatava asukoha ja otsingutele asuda.

Pärast pikka päeva merel meeskonnaga hüvasti jättes kõnnin mööda ohutut asfaltteed. Teenistujate jaoks on päev aga alles poisike ning saabunud ilusate ilmadega kiiremad ajad alles ees.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles