Lottemaalt võib saada sõltuvuse

Koeratüdruk Lotte sõpradega: kassipoeg Bruno ja jänesepoeg Albertiga.

FOTO: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Janno Põldma ja Heiki Ernitsa loodud leiutamishimulisi kangelasi ja nende elupaika – Lottemaa teemaparki – oodati ammu ning loomulikult haaras 1,5‑aastase lapse ema, tallinlanna Siiri Erala võimalusest Lottemaad järele proovima minna otsemaid kinni. Kutsus kaasa õegi, kes omakorda haaras käest oma 4-aastasel ja 6-aastasel lapsel, ning seltskonnaga liitus üks teismelinegi. Üldine hinnang nähtule: «Kõigile väga meeldis». Mis sest, et pannkoogimajas sai koogitainas otsa!

Kuna parkla asub Lottemaast Erala sõnul üsna kaugel, on külastajate esimeseks «atraktsiooniks» rongisõit. Samasugune liipriteta liikuv rong nagu Tallinna vanalinnaski, ainult et roheline, ja see sõidutab soovijad otse piletikassa juurde.

«Järgmine atraktsioon on piletijärjekord,» muheleb naine. «Aga seal lähedal müüakse jäätist ja kohukesi, lastele tehti ka hommikuvõimlemist ning osa Lottemaa elanikke käis isegi «tere» ütlemas. Kärbes Jaak pistis tervituseks pea lausa lapsevankrisse!»

Esmalt astus seltskond sisse jäneste majja, kus meeldiski lastele kõige rohkem olla. «Ilmselt sellepärast, et seal elab Lottemaa meie meelest kõige värvikam tegelane, jäneseisa Adalbert, kelle ebaõnnestunud leiutised on hoovis laiali ja kellest me kõik olime vaimustuses. Osatäitja oli karakteris nii sees!»

Kuigi Siiri Erala eelistas lõõmava päikese tõttu jätta koos väga väikese lapsega amfiteatri sarnasel etendusplatsil teatritüki vaatamata, jäi ülejäänud seltskond nähtuga nii rahule, et käisid seda vaatamas lausa kaks korda.

«Minu ja väikese lapse jaoks oli tegelikult kõige olulisem koht sea­ema Helmi külalistemaja, kus saab lapsi mähkida, imetada ja väikesed lapsed mängida. Tore, et sellistele asjadele on mõeldud,» nendib Erala.

Kuigi Lotte endaga sai vähe suhelda ja tema majagi polnud proovipäeval veel täiesti valmis, polnud sellest hullu miskit – sümpaatses jäneseperes toimuv röövis kogu tähelepanu ning mis kõige tähtsam, tegevust oli lastele kõikjal palju. Muu hulgas jäi aega sellekski, et Lottemaa rannas lausa neli korda sulistada, seiklusrajal seigelda ja staadionil jooksurattaid proovida. 6‑aastane oli vaimustunud sellest, et Lottemaalt sai koju postkaarti saata, teismelisele meeldisid kasside majast leitud isemängiv lõõtspill ja trompet.

Siiri Erala hoiatab aga, et lõuna ajal – eriti pärast teatrietenduse lõppemist – ei maksa restorani minna. «Algul öeldi, et ooteaeg on kaks tundi, siis tund ja lõpuks langes poolele tunnile,» tunnistab ta. Jah, niksi-näksi võib osta siit ja sealt, aga korralikku kõhutäit peab tõenäoliselt kaua ootama. Eralal kulus enda ja 1,5‑aastase lapse söömisele-joomisele sel päeval 35 eurot.

«Olime kohal avamisest sulgemiseni ja meile väga meeldis. Usun, et täna, kui kõik on valmis, ei ole vanematel vaja muud teha, kui värvikate tegelaste majade uste taga lapsi oodata. Isegi minu poolteiseaastane – nii kui ta neid toredaid tegelaste maju nägi, tegi «Vauu!» ja järgmisel hommikul aina kordas: «Lotte, Lottemaa, jänesed …»,» kahtlustab Erala, et Lottemaa külastamisest kujuneb sõltuvus, aga heas mõttes.

Ja tal on ka paar soovitust: restoranis sabas seismise vältimiseks võtke igaks juhuks kaasa piknikukorv ja pilet ostke varem internetist ära.

Tagasi üles