Ville Valo: minu meelest pole festivalidel kunagi peaesinejaid

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ville Valo ansamblist HIM
Ville Valo ansamblist HIM Foto: promo

15. juulil marutab Tallinna lauluväljakul üks kurva muusika ansambel. Jah, see on igimelanhoolne HIM Soomest. Kellele «Wicked Game», kellele «Heartkiller». Parajad pisarakiskujad mõlemad.


HIMi solist Ville Valo kõlab telefonis märksa helgemalt kui bändi plaatidel. «Mis ilm teil seal on, meil Helsingis on pea kolmkümmend?» uurib ta. Nendin, et jääme oma kahekümne viiega Soomele alla. «Ja ikkagi on minu jaoks liiga palav,» ohkab Ville. Lohutan, et kontserdinädalaks peaks õhutemperatuur olema kolmkümmend ja peale: «Vaata, et sul meik laval laiali ei sula!» Ville naerab, et siis sulab juba terve bänd laval ära. Nagu eskimo Aafrikas või nii.

Te pole Tallinnas enam-vähem igaviku mänginud. Ja nüüd siis suur festivalikontsert. Mida ootad esinemiselt?
Jah, igavik on möödunud, kuid mul pole erilisi ootusi. Festivalid on alati erinevad. Ja ma ei teagi Õllesummeri kohta midagi täpsemat. Toimub see metsas või kus?

Lauluväljakul.
Oh, seal! Tead, minumeelest pole festivalidel kunagi peaesinejaid. On posu bände ja inimesed joovad end täis ja loodetavasti naudivad ka muusikat. Ma improviseerin siin praegu. Tuleme kohale ja eks paistab. Teeme poolteist tundi uut ja vana. See on põhiline. Eks paistab, kuidas inimesed reageerivad. Nagu nentisid on igavik möödunud ja mul pole vähimatki ettekujutust mis juhtuma hakkab.

Töötate-toimetate üle maailma, HIMi mastaabid paisuvad iga järgmise albumiga. Tunned sa ka seejuures mingit puudust niiöelda vanadest headest aegadest, Helsingi räpastest rokiklubidest?
Eks igaüks on mõnikord nostalgiline, kuid ma ei tunne nendest aegadest puudust. Naudin uusi kogemusi ning need ajad on meie jaoks möödas. Kui tahta kusagil klubis mängida võib alati projekti kokku panna. Ja kui nüüd päris aus olla, siis jah, mulle meeldivad väikesed klubid ja tuksis tehnika. Ei mingit valgusmängu ega tornide kaupa helivõimendust. Mulle meeldib see. Ja mulle meeldib olla publiku lähedal, ma armastan neid väikeste klubide kontserte kus sa võtad kõigepealt publiku seas koos nendega mõned õlled ja siis põikad lavale, et mõned lood teha. See on lahe!

«Screamworksi» kohta oled öelnud, et töötasid topelt. Peale proovide ka kodus lugude kallal edasi nokitsedes. Kas panuse, tulemuse ja vastuvõtu suhe on selle albumi puhul tasakaalus?
Tead, see on üks huvitav asi. Kui tegeleda loovtööga või millegagi, mille vastu tunned kirge, siis on juba töö ise palk. Kõlab paras pullikaka, kuid kui plaaditegu on lõbus, siis see on juba suurepärane tunne. Muidugi võib alati paremini minna. Vaata kasvõi U2 praeguseid müüginumbreid, kõik kohad on ju musapiraate täis. Tööstus muutub ning bändide edu ei mõõdeta enam niiväga plaatide vaid T-särkide müüginumbris. Pigem panustada siinkohal fänninännile.

Laulad kurbadel teemadel, mis su moto laulukirjutajana on, kas «happy being miserable» (on ka ühe Soome huumorirokibändi Leningrad Cowboysi vana hiti pealkiri - M.N.)?
Eiiii, ole nüüd! Samas kui olla veidi kurb, siis on sul midagi öelda, tahad midagi hingelt ära öelda. Ja mina teen seda läbi muusika. Ja kui oled rõõmus ning maailmaga rahul, siis sa ei kirjuta, sest pole vaja. Kunst, olgu siis musa või maalimine sünnib ikkagi sisekonfliktidest, proovid endas sel moel selgusele jõuda. Paljud teevad seda ju hobina. Maandavad end peale halba päeva oma hobiga, olgu selleks siis sport või midagi sellist. Umbes selline mõttekäik.
Ma pole kurb kaabakas kogu aeg. Kui me teeks iga paari kuu järel superkurva plaadi, siis see tähendaks, et mul on kogu aeg deprekas. Aga me teeme plaate nii iga kahe ja poole aasta tagant.

HIMi esimene hitt «Wicked Game» oli Chris Isaaci repertuaarist. Mängite päris tihti ka Ramonesi «Poison Hearti» kontsertidel. Ning need pole ainsad kaverid teie kavas. Mis suhe sul kaveritega on, mille järgi neid tegemiseks valid?
Laul leiab meid. Mina leidsin «Poison Hearti» «Pet Sematary 2» filmist. See oli filmi lõpulugu. Harilikult on kaverid seotud filmidega ning mu teatud eluperioodidega. «Wicked Game'i» hakkasime tegema, sest mind tõmbasid David Lynchi filmid. Läksin kinno «Wild In Hearti» vaatama ning leidsin loo selle heliribalt.
Neil Diamondi «Solitary Mani» oleme ka teinud. Aga see lugu jõudis minuni hoopis Johnny Cashi versiooni kaudu. Tema tegi seda akustiliselt ja ma tõesti kaifisin seda, see oli mu laul päris kaua. Noh, üldiselt käibki see tunde järgi. Et kui sa annad mulle kaks tundi täiusliku kaveri väljamõtlemiseks, siis see küll ei toimi. Vot nii. Asjad peavad käima loomulikult. Kui me HIMiga alles alustasime, tegime ühte Madonna lugu näiteks. Ja Depeche Mode'i «Enjoy The Silence" oli ka kavas. Hullult kaverdasime. Motorhead, Rocky Erikson ja ma ei mäletagi kõike.

Tallinnas ka mõne kaveri teete?
Võib-olla. Ütleme nii, et me ei saa vältida «Wicked Game'i». See on viimased viisteist aastat kogu aeg kavas kirjas olnud.

Ära ei tüüta see lugu?
Ei, see on hea lugu ning läheb ajaga paremaks. Ja üks päris huvitav asi on ka teiste inimeste laule lauldes see, et sul on nendega teistsugune suhe. Mitte, et oma laulud kallimad oleksid või nii, neid laulad nii või teisiti korralikult, kaverid jätavad mänguruumi. Ma ei tea, teeme järgmisel nädalal proovi ja eks siis paistab mis Tallinnas kavas on. Aga üldiselt oleme kontsertidel ikka kavereid teinud.

Kui valem toimib, siis milleks midagi muuta. Kui olulised on sulle ühekordsed koostööprojektid, millede järgi neid valid? Näiteks Boodhound Gang ei kõla just eriti harjumuspäraselt...
Ehh, saime nende laulja Jimi Popiga headeks sõpradeks ja meie esimese või teise USA tuuri ajal (mängisime koos) palus Jimi mul seda «Something Diabolical» lugu laulda. Ta tahtis, et lisaks tema räppimisele laulaks seal keegi veel. Nii lihtne see oligi, puhas lõbu. Tegelikult on päris mõnus teiste plaatidel kaasa teha, sa ei pea mingite asjade peale mõtlema, lood või produktsioon või nii. Lihtsalt annad oma hääle. Ma just ükspäev mõtlesin selle peale, olen ju teinud kuhjaga koostöid igasuguste bändidega ning alati on kaif olnud. Eriti meeldib mulle laulda taustavokaale, siis saab keskenduda ainult sooritusele.

Klassikaline küsimus, kuid kuidas on interneti ja muusikatööstuse muutuvad suhted HIMi käekäiku mõjutanud?
Minumeelest on see mõjutanud mõlemat pidi, hästi ja halvasti. Oleme nende muutuste läbi küll võitnud, kuid olukord muutub ikka väga kiiresti. Praegu on Facebook kõva sõna ja MySpace's ei käi enam eriti keegi. Kuigi Facebook pole muusikakeskkond. Lihtsalt MySpace paisus liiga suureks, seal on liiga palju bände ja inimesi. Võimatu!
Ma arvan, et internet on kõige kiirem viis loomingut üle maailma inimestele tutvustada. Suurepärane! Aga selle varastamisega on lood nadid. Ma saan aru kui inimestel pole raha, isegi sai 80ndatel kassette lindistatud. Kuid 80ndatel oli - kui sulle mingi bänd meeldis - oluline, et sul oleks päriselt ka nende album või poster või särk olemas. Oled fänn ja näitad seda välja. Mingi sektiteema. Ja enam seda teemat pole. Tirid musa palju kulub ja siis ehk kuulad seda. Võimatult madala kvaliteediga, kusjuures. Ja see mulle ei meeldi, see helikvaliteediteema. Pusid pikalt plaati teha ja siis keegi taandab su töö 128-le kilobitile sekundis. See on kummaline. Samas eks ta praegu on nii ning me peame mõtlema kuidas ellu jääda.
See teema ka veel, et ma ei saa aru inimestest, kes kurdavad, et neil pole raha osta 1 euro eest lugusid, kuid kes lähevad baari ja panevad sama raha eest loo jukebox'is mängima. Või kui nad tirivad tasulistelt torrentilehtedelt muusikat. Maksavad kümneka kuus. No see on küll ehe näide, kuidas kurjategijad raha teevad! Enam pole küsimus informatsiooni vabas levitamises vaid rahateenimises. Niisiis - nad niigi varastavad ja teenivad veel peale ka!

Oled siis ise pigem plaadiostja või lugude allalaadija?
Teen mõlemat. Kui ikka mõni bänd väga meeldib, siis... Toon näite. Avastasin ühest blogist Kanada sündipopibändi The Parallelsi. Tirisin nende plaadi iTunesi poest ja tellisin veel vinüüli ka peale. Särki tahtsin ka, kuid need olid juba otsas.

Et kui meeldib, tuleb täiega toetada?
Annan muidugimõista oma parima. Ma olen ju samas mängus ning ei taha endalegi jalga tulistada. Ja eks ma olen veidi vanem kutt ka, ikkagi kaheksakümnendate laps. Minu esimene plaat, Kissi album muide, oli vinüül. Ja esimest CD'd mäletan ka. Kuid oma esimest mp3-e ma ei mäleta. Erinevad teemad erinevatel aegadel, suures plaanis ju üsna ükskõik? Makilinte võin ka kuulata. Ja kassetid võiks ka tagasi tulla, kuid see pole minu teha.
Huvitav on töötada majandussektoris, mis kogu aeg muutub.

Milline on sinu kui maailmakodaniku suhe Soome muusikaga?
Me tuuritame nii palju, et enamasti tean ma paremini mis toimub Soomest väljaspool. Kuulan palju elektronmuusikat, kusjuures. Kasvõi seesama The Parallels. Nad on ju Kandadast. See ongi neti puhul huvitav, et muusika päritolu ei mängi rolli. Kuulad seda, mis on hea. Ja bänd Istanbulist võib rokkida nagu bänd Londonist või New Yorkist.
Aga oota - mulle meeldib Soome asjadest Swollow The Sun. Ja Michael Monroe (ex-Hanoi Rocks - MN) uus bänd, mida ta koos Sami Yaffaga (ka ex-Hanoi Rocks ning New York Dolls - MN) teeb. Nad teevad praegu uusi lugusid ning ma loodan, et see plaat kütab. Aga nad pole enam noored samas. Kusjuures ma ei teagi uusi Soome asju niiväga. Raskerokki on palju, kuid ma ei kuula seda enam palju. New Judas on põnev plaadifirma, annavad head elektronmuusikat välja. Veidi piinlik, et ma ei tea, või mis?
Uut Interpoli plaati ootan ja uut Asylumi oma ka.

Raskerokibändi laulja fännab elektronmuusikat. Haistan väikest vastuolu avalikus kuvandis.
Küsi seda Rammsteini käest ka. Või Fear Factorilt. Ma mäletan kui Iron Maiden tegi 1988ndal «Seventh Son of a Seventh Son» plaadi, kus kasutati süntesaatoreid ja siis paljud väitsid, et see pole enam raskerokk. Tänapäeval enam neil teemadel ei vaielda, hehee. Mu muusikamaitse sõltub suuresti tujust. Samas kui me ise kütame valjult ja raskelt, siis tahaks kodus või tuuribussis mingit vaheldust saada. Me ei kuula tuuribussis Black Sabbathit, ehk peaks? Musa juures on ju põhiline silmad-kõrvad lahti hoida. Black metalit olen nüüd ka palju kuulanud, Norra oma. Et siis kuulan black metalit ja elektronmuusikat, hehee.

Meil siin Eestis alles hakatakse muusikaekspordiga tõsisemalt tegelema. Milline roll oli HIMi karjääri alguses Soome muusika ekspordikontoril?
 Kusjuures ei olnud erilist rolli. 90ndate keskel aitas meid rahvusvahelise karjääri radadele ühe mänedžeri veenmine, kes oli töötanud ka mujal. Ning üks saksa proua, kes elas oma soomlasest abikaasaga Helsingis ning töötas Saksamaa plaadifirmadele. Tema armus meie muusikasse ning viis selle Saksamaa plaadifirmadele, kes meiega lepingu tegid. Algul Saksamaa, siis ka Šveits ja kui tuli lugu «Join Me In Death»... Noh, ülejäänu on ajalugu. Muusikamessidel nagu Midem pole me kordagi mänginud.

 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles