Arno Oja: kas hooldekodu on sandimaja?

Arno Oja
, kirjanduskriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Arno Oja
Arno Oja Foto: Pm

Milline on elu hooldekodus ning kuidas paistab sotsiaalpoliitika ja (linna)võim sealtpoolt vaadatuna, kirjutab Iru hooldekodu asukas, kirjandusloolane ja ‑kriitik Arno Oja.

Ennemuiste nimetati sotsiaalhoolekande asutust vaeste­majaks, seegiks või vanade­koduks. Aja arenedes mõistete sisu teisenes ning nüüd eristatakse meil hoolde­kodusid, hooldus­haiglaid ja eri­hoolde­kodusid. Paraku on süsteem sassis, eri­vajadus­tega inimesi palju ja õnnelik võib olla see, kes üldse kuhugi katuse alla saab majutatud.

Ent kahjuks jõuavad majutatute hooldusest massi­meediasse üksnes halvad uudised ja rahva­suus käibib tänini kõigi hoolde­asutuste kohta põlastava varjundiga üldmõiste «sandi­maja». Arvatakse, et sinna saadetakse ainul­t luusereid, tüütuid vanureid ja kodutuid sante. Saadetakse surema, lootuseta elu­tarvili­kule abile. Sarnast menta­liteeti soodustab hoolde­kodude töötajate vaeva ala­vääristav sotsiaal­poliitika, mille kohaselt hooldaja peaks töö­turul ennast sandina tundma ja tüürima hooldata­vatega käsi­käes elu lõpu poole. Jõukail, nõukail ja edukail jalust ära!

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles