Eestis juba tuhandeid ruutkilomeetreid omavad suurmetsaomanikud ajavad harja turri kohalikel inimestel, kes tahavad enda õue või loomade karjamaa laiendamiseks maad osta, aga see on võimalik üksnes turuhinnast kordades kallimalt.
Suurmetsaomanikud panevad maa kohalike jaoks lukku
6. august 2014, 20:22
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Värska vallas elavad Meel ja Toomas Valk soovisid endale osta suuresti lagedaks raiutud naaberkinnistu ja pakkusid 15 hektari eest 28 000 eurot. Seepeale teatas Haanja Forestsi esindaja Joosep Kukebal järgnevat: «Teie poolt pakutud hind on meie nägemuse järgi suhteliselt turuhind ja turuhinnaga ei ole me kindlasti valmis kinnistut müüma,» teatas Kukebal. «Oleme valmis kaaluma kinnistu müüki, kui hinnavahemik oleks vähemalt ca 40 000 - 45 000 eurot.» Seepeale huvitus Toomas Valk mõne sama väärtusega kinnistu vahetamisest Haanja Forestsi tüki vastu, aga Kukebal teatas jälle, et firma ei soovi vahetada sama väärtusega kinnistu vastu – vastu saadav kinnistu peaks olema väärt vähemalt 50 000 eurot.
Selline praktika on väliskapitalile kuuluvate firmade puhul tegelikult üsna tavapärane. Seda maad, mille nad on juba omandanud, saab küll mõnikord osta, aga reeglina turuhinnast kaks või enam korda kallimalt. Haanja Forestsil on 600 kinnistut ja see pole sugugi suurim välisinvestorile kuuluv maaomanik.
Valgamaal Karula vallas otsis noor pere endale aga viit hektarit koos laguneva talukompleksiga, et see siis korda teha ja elama asuda. Siingi põrkusid tavainimese huvid Haanja Forestsiga, mille omanik on Luksemburgis registreeritud RMK Global Timberland Resources Holdings.
Nõnda siis soovis Postimehelt anonüümsust palunud pere osta viiehektarilise maatüki koos lagunevate ja pikka aega tühjalt seisnud taluhoonetega. Välismaa omanikke esindav Joel Peetsu teatas, et maaomanikud ei soovi kasutuses olevat ja toetusõiguslikku maad üldjuhul müüa. «Haanja Forests on seisukohal, et põllumajandusmaad müüb ta vaid juhul, kui hinnapakkumine on vähemalt 3-kordne turuhind ehk tänase seisuga 6000 – 7000 eur/ha,» teatas Peetsu. «Tegemist on pika perspektiiviga metsa- ja põllumaa investoritega.»
Pere pakkus maa eest alul 17 000 eurot, mille peale Peetsu kinnitas, et omanikud tahavad palju rohkem. «Oma kogemusest nendega eeldan, et omanike hinnaootus on antud juhul ca 2 korda kõrgem kui teie poolt edastatud pakkumine.» Lõppkokkuvõttes pakkus Peetsu alternatiivina 40 000 eurost lammutamiskõlbulikku sara, millega tuleks kaasavaraks 1 hektar õuemaad ja mida on sellise hinnaga juba aastaid tulemusetult müüdud. Kaup jäi katki. Niisiis ongi pere kinnitusel probleemiks see, et välisfirmasid ei huvita kohaliku elu edenemine ega see, et vanad hooned ei laguneks. Neid huvitab mets, mitte inimesed. Inimesed segavad.
Lõpuks õnnestus perel siiski endale osta üks lammutamiseks kõlbav taluhoone, mille asemele nad rajavad uue. Seekord oli tegu Eesti metsafirmaga, mis leidis aega väikse elamumaatüki lahtikruntimiseks metsast. Ka seekord maksis pere maja juurde jääva maatükikese eest rohkem kui kahekordset turuhinda.
Kusagil Ida-Euroopas kümneid tuhandeid hektareid omava iirlase või inglase jaoks on siinsete väikeste probleemidega tegelemine aja ja raha põletamine. Nemad on ostnud maad ja palganud kohapeale inimesed neid maid majandama – reeglina käib jutt metsamaterjali müügist või põllumaa väljarentimisest. Igasugune maade müük tuleb kohapealsetel haldajatel siiski omanikega kooskõlastada ja on üsna kujuteldamatu näha Londoni investeerimishaid Karula valla vanade talukohtade üle südant valutamas. Seepärast on lugu lihtne – laseme neil hoonetel lihtsalt metsale ruumi teha või kui keegi tahab niiväga meie aega raisata, siis palun. Aga aja raiskamise hind on kinnisvara kahe-kolmekordne turuhind. Pealekauba – nagu juba öeldud, nemad tahavad osta, mitte müüa.
Kümnekonna välismetsaomaniku kinnistuid hooldava firma HD FestForest juhi Toomas Kamsi kinnitusel ei kuulu suurte välismaiste metsaomanike stateegiasse tõepoolest Eesti väikeste maatükkide või taluhoonete ostuhuvilistega hinna üle kauplemine. «Aga me oleme ka näiteks taluhooneid metsa küljest lahti kruntinud ja müüki pannud,» lausub ta. Samas möönab samuti välisomanikke esindav Joel Peetsu, et alati pole otstarbekas seda teha. «Sõltub juhtumist.»
Kams ei tee mingit saladust, et kui tema kliendid üldse maad müüvad, siis turuhinnast oluliselt kõrgema hinnaga. «Turuhinnaga soovivad meie kliendid osta, mitte müüa,» lisab Peetsu.
Loe edasi Postimehe paberlehest või Postimees Plussist.