Anu Tali: võitkem mitte vaenlasi, vaid sõpru

Karksi lummuses: maja juurest viib rada orgu, täpselt sinna, kust hüpata kohalikku paisjärve. Olgu lisatud, et Anu on isegi ujumise selgeks õppinud!

FOTO: Mihkel Maripuu

Jaanipäevaks Austraaliast kodumaale naasnud Anu Tali (42) naudib viimast puhkusepäeva koolidirektorist sõbra Hendrik Aguri Kiivita talus. Siin, keset Karksi maalilisi kõrgendikke ja orgusid, on mõnus lasta ajal voolata, sest just sellest niisama olemisest on Anu ikka puudust tundnud.

«Mul on rõõm siin inspiratsiooni otsida ja ideid keerutada,» sõnab ta.

Ilm on kuum, lehtla vari leevendab seda veidi, ning Hendrik, keda justkui kõikjale jätkub, toob lauale arbuusi ja veidi hiljem omatehtud ahjukuuma «sogla-mogla koogi», nagu ta seda nimetab. Kook, mille koostisesse kuuluvad omakorjatud punased sõstrad ja peale käib jäätis, lausa sulab suus. Anu viimaste puhkusetundide idülli ei suuda segada isegi herilaseparv.

Sõidad täna (teisipäeval – toim) õhtul Riiga, et homme Leigo tarvis proovidega alustada. Oled sa Läti Rahvusliku Sümfooniaorkestri ees varemgi seisnud?

Oo jaa, see on mu sõberorkester! Iga päevaga, mil vanust lisandub, tulevad aina uued ringid peale – esimene, värske tutvumise ring selle orkestriga on juba ammu tehtud ja nüüd tuleb juba üsna mitmes kord, mil neid juhatama lähen. See kergendab asjaolusid.

Aga mis tunne on minna täiesti tundmatu kollektiivi ette?

Tuleb katsuda minna üldse ilma tundeta, ilma eelarvamusteta, siis on lootus kõige suurem. Siiski algab kõik enesest. Kui su töö pole selline, et võtad tassi kohvi ette ja lähed arvuti taha uusi e-kirju uurima, vaid selline, et pead kohe hakkama inimhulgale energiat ja inspiratsiooni jagama, siis sõltub kõik sinu enda häälestusest, sest see nakkab.

Lugesin kusagilt, et üritad olla range.

Nüüd ei ürita ma enam midagi. On nii, nagu elu on mind loonud.

Jah, on olukordi, kus tuleb olla range – näiteks Itaalias. See pole üldse halvaga öeldud, aga itaallastel on kombeks üksteist proovi ajal väga häälekalt korrale kutsuda, jutustada, õigemini, näpunäiteid jagada. Ja võib arvestada, et kui 90 inimest üksteisele näpunäiteid jagavad, tekib ikka paras melu.

Oled mõne taktikepi puruks ka peksnud?

Ei, ei! Ainult üks kord, maksimum, mida olen teinud, et põrutasin käega vastu pulti ja siis istusin saali. See oligi Palermos, Sitsiilias.

Ja proov sai läbi?

Ei saanud. Istusin saalis kolmandas reas, siis läksin pulti tagasi ja tegin edasi. Ega kisa või sõimu pole kellelegi vaja, aga kuna töökultuur on eri maades nii erinev, tuleb endale sobiv töösituatsioon luua, ja selle ma ka saavutasin. Üldiselt on lärmamine ja taktikepiga vastu pulti kloppimine ja plaksutamine asjad, mida soovitaksin dirigentidel vältida. Inimlik, normaalse hääletooniga kõnelemine on kõige parem. Jah, kui oled ise inspiratsioonist kantud ja erutus on sees, siis kipub hääl kõrgenema. Ja ikkagi tuleb arvestada, et osa inimesi orkestris on väga sinu lähedal, just need võtmeinimesed. Tähtis on, et inimlik kommunikatsioon, nagu täna sinu ja minu vahel, jääks kestma ja mitte hakata kohe ukselt targutama.

Tegelikult tulevad sümfooniaorkestri liikmed tööle nagu me kõik. Ei saa nõuda, et nad kohe hakkaksid sinu mõttemaailma süvenema, seetõttu on kasulik alustada nii: Brahms, «Esimene sümfoonia», ja hakata lihtsalt mängima. Ja kui on esimene ilus fraas või muusikaline nali loodud, vaat siis on pinged maas. Pingeid võtab maha just nali ja inimeste märkamine, selle äramärkimine, mida nad hästi teevad. Sest igas orkestris on unikaalseid inimesi, kes oskavad hästi värvingut või artikulatsiooni valida.

Algul arvasin, et pean kõike teadma ja oskama kõigele vastata. Ei ole nii! Ma ei karda enam üldse küsida, et kuidas on seda varem tehtud. On inimesi, kes toonud lausa näiteid, kuidas Šostakovitši ajal tehti. Pole mõtet mängida kõiketeadjat.

Oled pidanud lävima pillimeestega väga erinevates kultuurikeskkondades. Mida võiksid välja tuua?

Seda, et tegelikult on inimesed igal pool ühesugused. Inimene on inimene, sellest tuleb lähtuda ka muusikat tehes. Sina oled ajakirjanik, mina dirigent – kõigepealt oleme inimesed, ja kui sellest aru saad, siis pole vahet, kuhu lähed, Euroopasse, Austraaliasse või USAsse.

Siiski: oma emakeeles ja samast kultuurist tulnud inimestega on pikas perspektiivis lihtsam, sest oleme samu asju kogenud. Sõjaväemundrite nägemine tekitab meis samu emotsioone, rongirataste ragin küüditamise ärevust, ja meid ühendab ka soovimatus mitte rääkida rahast. Ühest küljest oleme saanud ise endale hümni valida, teisalt oleme pidanud väga pikalt poole häälega rääkima.

Aga millega sa näiteks jaapanlaste ees olles pead arvestama? Tervitad neid, asetades peopesad kokku, ja kummardad?

Ei, nad ju saavad aru, et olen eurooplane, ja meile antakse pooled asjad andeks. Tõsi, mõnda asja peab teadma, näiteks et jaapanlased otseselt «ei» ei ütle. Kui pead veidi kallutavad, siis on juba väga «ei». Mul võttis sellest arusaamine umbes kolm aastat, nagu seegi, kui palju täpselt tuleb tervitades kummardada, ning adumine, et nuuskamine on väga ebaviisakas.

Ent ka muusika tajumine on rahvuseti erinev?

On küll. Mina näiteks olen veendunud, et keele kõla on samuti muusika. Kui sa ikka Sibeliust mängid, siis tuleb esile soome keele line­aarne liin ja loodus. Või siis Bach – saksa keeleski on sõnaliigendused väiksemad. Eestlaste muusikast kostuks justkui läbi regilaul, natuke ka itku ja minoorset kõla.

Alati muigan, kui vabariigi aastapäeva järel küsitakse, miks need aastapäevakontserdid nii morbiidsed peavad olema – aga need pole morbiidsed. See on meie rahvalaulu tonaalsus, teatud monotoonsus, mis aitab tööd pikemalt teha ja pimedusest üle olla. Vestad neid puulusikaid seal lõkke ääres, siis ei laula ju «radiruiradi», vaid leina- või pulmalaulu, sellist vaikset viisi. Katad elu horisontaalselt muusikaga.

Leigol kannad Läti orkestriga ette Tšaikovskit, aga kui muusikuteks oleksid jaapanlased, siis millega peaksid arvestama?

Jaapanlastega tuleb arvestada, et nemad omalt poolt muusikalist kujundit välja ei paku seni, kuni sa seda neilt ei palu. Neil on isegi ütlus, et «meister, näidake ette, ja siis me teeme». Sa pead neid õpetama. Ja kui algul mõtled, et jumal küll, kas nüüd hakkabki kõik nii masinlikult ja reserveeritult olema, siis kui kas või ühe «koodi» nendega muusikaliselt paika paned, jääbki see sisse. See on nagu arvuti installeerimine! Ja vene muusika on jaapanlastel väga armastatud, eriti Tšaikovski, kelle romantilise emotsionaalsusega saab pisara igal juhul välja. Jaapanlastele meeldis väga ka Heino Elleri «Koit» ning eriti «Kodumaine viis» – see kohe puudutas neid!

Jaapanlaste sintoism on põhimõtteliselt looduse kummardamine ja meie taarausk läheb samasse kanti. Loodussümboolika nagu Elleril on neile väga selge.

Leigo peremehel on alati oma kindel arusaam, mida ta tahab. Seekord oli see Tšaikovski «Viies», mis on elurõõmus ja positiivsusele suunatud. Ette tulevad aga avamängud, ja need valisin ma nii, et kõlaks maailma ilusaim muusika.

Aasta eest sai sinust hoopis USA Sarasota sümfooniaorkestri peadirigent?

Olen nende peadirigent ja muusikaline juht endiselt. Sarasota asub Florida läänekaldal – teisele poole jääb Miami –, aga Sarasota on kõrgkultuurile nagu lähemal, sest seal asuvad arvukad muusikateatrid, kontserdimaja, ja isegi meie orkestri alla kuulub seitse noorteorkestrit.

Tegelikult algas meie sõprus juba 2011. aastal, ja kui mind muusikaliseks juhiks kinnitati, siis tegelikult minu õige hooaeg, kui sain solistid ja repertuaari valida, algabki just nüüd.

Samas küsivad kõik tuttavad, et mis saab Põhjamaade sümfooniaorkestrist, ja ma vastan neile, et see orkester avab hooaja 4.–6. detsembril ning kontsert on «Erilisena sündinud». Kui olin lasteaialaps, siis minu arst oli noor doktor Ann Paal, olin üks tema esimese patsiente, ja nüüd oleme mina, kaksikõde Kadri ja doktor Paal, kes on nüüdseks seljasondide paigaldajana tuntud, taas kokku saanud. Ta tegeleb nendega, kes elavad erilisena. Eestis on näiteks vesipäid umbes 300, aga praegu me neid nende haigusega ära ei tunnegi, sest kui veel kümme aastat tagasi andis ravi neile ehk paar aastat juurde, siis nüüd elavad nad täispika elu. Tallinna tulevad detsembris maailmakuulsate firmade juhid, kes põevad mõnd rasket haigust, kuid on valmis sellest konverentsil avalikult rääkima. Tahame luua vastava teavituskeskusegi.

Sa tegeled lisaks kõigele ka keskuse loomisega?

Mind see huvitab, jah. Põhjamaade sümfooniaorkestrisse ongi tulnud kokku inimesed, kes tahavad maailma parandada ja muusikat teha.

Kui inimestel on mingid mured, siis mina tavatsen öelda nii: selles elus – ja elu on ju suhteliselt lühike – saame hakkama.

Oled sa mõelnud, et kui oleksid sündinud sada aastat varem, oleksid naisena võinud orkestrijuhtimisest vaid unistada? Nagu ka autojuhtimisest?

See on märkimisväärne, et autot ei juhi ma praegugi, ja see tuleb äärmisest huvipuudusest. Lausa ignorantsest huvipuudusest. Annan endale küll aru, et punktist A jõuab punkti B autoga kiiremini, aga elus on nii palju asju, mida ma tahan teha autojuhtimisest rohkem!

Läbi aegade on tarku naisi olnud. Isegi Louis XIV ajal pidasid salonge tegelikult naised – seal tehti kultuuri, seal viidi elu edasi. Mis seal salata, ka minu suguvõsas on liidripositsioonil ikka naised olnud. Nagu minu vanaema, kes vaikselt ja nähtamatult – keegi teda nähes valveseisangut ei võtnud – asju ajas. Tema tehtud toit oli laual, tema soojuses me kasvasime, ja kui märkasime, siis tema puudumist, kui teda enam ei olnud. Vaat sellised inimesed viivadki elu edasi.

Maailmas on veel palju teoseid, mida sa pole kuulnudki, rääkimata nende juhatamisest. Kui avad uue partituuri, kas siis lausa kuuled sinna kirjutatud muusikat?

Jah. Kui oled nii kaua noodikirja, seda «keelt» lugenud, seda märgisüsteemi, siis kuulen teatud osa, aga osa asju proovin klaveriga. Üks on aga kindel: esimest korda teen teosega tutvust täielikus vaikuses. Tähtis on vormitaju – kui vaatad teatrietendust või loed kirjatükki, siis on just ülesehitus see, mis annab esimese arusaadavuse ja teadmise, kuidas see teos ajaliselt jaotub. Esimese tutvuse tunnet saab ainult alguses.

On kunagi julgenud mõni pillimees kobiseda, et oled blond ja naine?

Blond ja naine – ma isegi ei solvuks selle peale! Ja sellist lausseksistlikku «nalja» pole tehtud ka kunagi. Tippkollektiivides sellist mölaklust ei kohta. Saadakse aru, et oleme kokku tulnud muusikat tegema, ja kui mind ikka on lepinguga kutsutud, ju mul oli siis sinna asja. Ei käitu mina halvasti, ei sigatse ka nemad. Selge, et on olnud intsidente, aga kui üks inimene sind millegagi häirib, siis pole vaja 89 inimese töörahu rikkuda. Öeldakse, et ignorantsus on õnnistus, ja ma ignoreeringi.

Õppejõud Jorma Panula ütles kunagi, et põhjamaalasel on dirigenditööks hea sisu. Kannatad kauem, ja asjad lahenevad siis iseenesest, ning võitkem mitte vaenlasi, vaid sõpru. Tihti on nii, et keerulised inimesed on kihvtid muusikud, ja kui saavutada nendega ühine keel, sünnivadki vägevad asjad.

Kuidas suhtud sellesse, et sinu poole pöördutakse sõnaga «maestro»?

USAs näiteks küsitakse, kuidas teid kõnetada võime.

Ja mida sa vastad?

Anu. Ja «maestro» ütlevad mõned inimesed ka, aga ise ma pillimehi teietan. Austuse mõttes. Tööl olles teietan, aga lavalt väljaspool kuidas kunagi. Tööl tuleb aupaklikkus igati kasuks.

Kui pikalt sa seal Ameerikas oled?

Sel hooajal kolm kuud, kõik naeravadki, et minu aasta on sügisest kevadesse. Ameerikas tuleb palju teha ka administratiivtööd, sest orkestrid on seal erarahastusel nagu Põhjamaade sümfooniaorkestergi.

On sul kahju ka, et ei saa enam kaksikõega kogu aeg koos olla?

Põhjamaade sümfooniaorkestris oleme endiselt lahutamatud ja ta on mul Ameerikas külas käinud. Oleme siiani teineteise suurimad kriitikud. ERSO aegadel kaugenes Kadri minust ise, tal polnud aega minuga tegelda, ja usungi, et tuleb teineteisest lahti lasta, eraldi areneda ja mõnel teisel eluperioodil rohkem kokku hoida ja kokku saada.

Miks oled öelnud, et dirigendina oled põhimõtteliselt kogu aeg üksi, et sind saadab üksindus?

Sind ka. Meid kõiki saadab. Teda ka. Kui jamaks läheb, oled enda ees alati üksi. Mingil eluperioodil käivad teised inimesed sinuga kaasas, aga südametunnistusega vastakuti seistes oled sa üksi. Ja kui sa üksi, iseendaga asju sirgeks räägitud ei saa, pole põhjust ka 90 inimese ette laiama minna. See võitlus jääb surmatunnini.

Sina, kes sa pead oma sõnade eest vastutama ja seda veel trükimustas nägema, ega sul kergem pole. Sama jama! Minust ei jää trükimustas jälge maha.

Nüüd olete Hendrikuga koos – selles mõttes sa ju pole enam üksi?

Mida ma nüüd ütlen – seda, et kui paneksime diktofoni kinni ja istuksime siin nagu sõbrad, siis räägiksin sellestki. Austan väga inimesi, kes suudavad oma elu nii ära elada, et nad ei solva teisi oma eraelu detailidega. Ma olen otsustanud, et las ma jään eesti rahvale muusikuks, dirigendiks, eestlaseks.

Üldiselt olen inimene, kes sõltub väga teistest, suhtun ellu nagu kunstiteosesse, ja neid inimesi, kes on mind pikka aega ümbritsenud, neid ma ei vaheta. See on peotäis inimesi, kes on mind viimased 17 aastat saatnud. Lojaalsus on see, mida ma elus kõige rohkem hindan. Ei kujuta ette, mis peaks juhtuma, et vahetaksin oma reisifirmat, ihudisainer Arne Niitu või juuksur Katrin Kruusmad kellegi teise vastu. Suurim sõber on mul aga Kadri, kellele lähevad mu tunded ja soovid, kunstilised ambitsioonid sama palju korda kui mulle enesele.

Teil on Hendrikuga ka ühiseid harrastusi?

Muidu ju inimesed koos ei eksisteeriks. Jah, me mõlemad armastame väga muusikat, ja see meid kõige rohkem kokku tõigi. Hendrik on alati olnud suur klassikalise muusika austaja, nüüd tegi ta oma koolis Gustav Adolfi orelifestivaligi. Tõi mitu orelit isegi Inglismaalt.

Milliseid filme koos vaatate?

Me ei vaatagi filme. Me pole vist üldse telekat vaadanud. Hendrik loeb palju eestlusest ja küüditamisest, ja tegelikult oleme vaadanud dokfilme laulvast revolutsioonist.

Mida sulle naisena teha meeldib? Šopata?

Sellega on oma suhe. Ma ei heebelda eesmärgitult poodides, aga kui mul midagi vaja on, siis ostan hästi kiiresti ja vahel ka palju. Et siis on tehtud. Ja siis ma ostan teistele ka, sest teistelegi ei meeldi eriti šopata.

Naiselikud asjad pole mulle sugugi võõrad, sest inimene, kes käib laval, peab mingitki moodi välja nägema. Ühes ajakirjas öeldi, et oled see, mida sa kannad, ja see pani mind isegi mõtlema, et mis ma ikka nii väga olen. Kui mulle mingid riided armsaks saavad, siis need ma ka ribadeks kannan.

On sul veel mõni eripära?

Söögitegemine, aga seda teavad vist paljud.

Tänu Hendrikule oled toiduvalmistamise rõõmust ilma jäetud?

Ei, teen ise ja söön meelsasti ka teiste toitu, sest süüa mulle meeldib. Päriselt! Süües ja juues muutubki maailm paremaks, sest tühja kõhuga tegusid ei tehta.

Seda ütles juba su vanaema?

Just! Olen oma vanaema absoluutne järeltulija. Aga vahe on selles, et vanaemal oli maitseainetest sool ja pipar, kanad, mida müüdi koos peaga, nüüd on fileetükid.

Minu matemaatikust ema on aga põhjalikkuse kehastus. Kui ta on täiuslikkuseni lihvinud kartulisalati ja osa kooke ja praeliha, siis kõik vanaema tehtu sai kullakatte. Mina toiduga ei veiderda, teen head vanaemade toitu, mulle meeldib toiduainete algne maitse ja mulle meeldib, kui teistel on hea.

Selle ütlemise võib ka inimsuhetesse üle kanda?

Jaa. Kui saaksin, siis vaataksin eemalt köögist, et teistel on hea, ise midagi valmistades. Üheskoos plahvatavad kõige paremad ja julgemad ideed. Mulle meeldib traditsioonidega toit – maameeste tehtud õlu, omatehtud kurk. Ka ilus toiduaine on kunstiteos ja see peab olema tarbimiseks. Ka kunst on tarbimiseks.

Ja sa ei solvu, kui keegi jääb kontserdi ajal magama?

Tead, ma ei solvu üldse. Olen siiralt tänulik, kui publik tuleb kohale. Kui ikka saad esimest korda päeva jooksul maha istuda ja näen, et ta saab kontserdi esimeses pooles täieliku rammestuse, on see tore. Eestis on ju talvel pime ja see väsitab.

Sa räägid kõigest nii enesekindlalt, et jääb mulje, et sina vigu ei teegi.

Ma teen neid iga päev, ma teen neid lihtsalt enesekindlalt! (Naerab.) Teen neid äärmise põhjalikkusega ja need ei ole märkamatud.

Näiteks kõige suurem eksitus, mida võib lausa prohmakaks nimetada, on igapäevane ajaplaneerimine, millega ma töösituatsioonis suudan hiilgavalt hakkama saada. Aga puhkuse ajal jääb iga päev umbes kaks tundi puudu.

Kui mul oli viieaastasena pimesooleoperatsioon ja mõistsin, et kohe hakatakse narkoosi andma, ütlesin, et tahaksin veel natuke teie tuba vaadata. Et veidigi aega võita. Vaat see «natuke tuba vaadata» ongi niisama olemine.

Miks sind eaga seotud ainevahetuse muutumine ei mõjuta?

(Puhkeb naerma.) Ma ei tahaks sellest praegu rääkida, võtame järgmise teema! (Naerab.) Hendrik käib hommikuti jooksmas, ja eks minagi teen tänu temale paar jooksusammu. Aga ma ei saa ennast temaga võrrelda, temaga, kes jookseb 5, 10, 14 ja 17 km korraga. Ta läheb juba kell kuus hommikul, aga kell kuus ei juhtu minu elus veel midagi.

Kokkuvõtteks: mis seis su elus praegu on?

Mõnes mõttes jälle alguses. Jälle on kõik uus. Mõtlesime Kadriga isegi, et algab 17. hooaeg Põhjamaade sümfooniaorkestriga ja tuunime seda veidi teiseks. Ajad on ju muutunud, meiegi oleme.

Hendrikuga olen kohtunud, seda näed sa ise. Ja uus orkester Sarasotas. Nad ootavad minult väga palju, see on kooslus, kellega sõbrustaks ka väljaspool tööaega. Kujutad ette, milline luksus see on – olla inimestega, kelle ihusoojuses mulle muidu ka meeldib?


Anu Tali

Sündinud 18. juunil 1972 Tallinnas.

Lõpetas 1991. aastal Tallinna muusikakeskkooli, 1995. aastal Eesti Muusikaakadeemia ja täiendas end Sibeliuse Akadeemias professor Jorma Panula käe all.

Stažeeris 1998–2000 Peterburi konservatooriumis professor Ilja Mussini ja Kortšmari juhendamisel.

Eesti-Soome ja Põhjamaade sümfooniaorkestri asutaja ja dirigent, töötanud Vanemuise teatri dirigendina.

Juhatanud orkestreid üle maailma, näiteks Jaapanis, Itaalias, Inglismaal, Austraalias, USAs, Kanadas, Saksamaal, Soomes, Lätis, Rootsis, Venemaal, Austrias jm.

Salvestanud heliplaate ja arvukalt ka eesti muusikat.

2003. aastal pälvis maineka auhinna Echo Classic Award, 2004. aastal presidendi noore kultuuritegelase preemia, Eesti Raadio valis ta 2006. aastal aasta muusikuks jne.

Praegu Põhjamaade sümfooniaorkestri ning Sarasota sümfooniaorkestri (USA) peadirigent.

Kaksikõde Kadri Tali on ERSO direktor ja Põhjamaade sümfooniaorkestri mänedžer.

Tagasi üles