Taas räägitakse palju sinivetikate (tsüanobakterite) ohust nii inimestele kui koduloomadele. Nii mõneski rannas ei tohi enam vette minna. Kuid miks üldse peame selle ohtliku ja ebameeldiva nähtusega iga suvi kokku puutuma? Kas see on looduse paratamatus või inimese poolt mõjutatav?
Sinivetikate vohamise põhjust ei tule otsida kaugelt: bakterid ja taimed vohavad vees siis, kui neil on seal palju süüa. Vetikate söögiks on täpselt samasugune väetis, mida kasutame põldudel taimede toitmiseks või mis voolab asulatest välja heitvetes. See ei ole mingi saladus või värske avastus – seda kõike võib lugeda kooliõpikust. Nagu ei ole ka saladus, et Läänemeri on üks reostunumaid meresid üldse.
Ometi jätkame me kursil, mis reostab veekogusid aina enam, vaadates läbi sõrmede sellele, et reostus mõjutab nüüdseks juba meid kõiki: me ujume reostunud meres ning sööme mürke sisaldavaid mereande.
Iseäranis mõtlematu tundub selles valguses, et arutuse all on väetiste tootmise jaoks fosforiidi kaevandamise võimalus siinsamas Eestis. See väetis jõuab ju ringiga tagasi meie veekogudesse ning teeb seal veelgi enam kurja.
Tihti ei räägita ka sellest, mis toimub vetikatest vohavas vees nende elukatega, kes inimese kombel vette minekut vältida ei saa – krevettide, kalade, hüljeste ja teistega. Toitained võimaldavad vetikatel vohada, mille tulemusel kasutavad taimed ja tsüanobakterid ära kogu eluks vajaliku hapniku ja ruumi. Samuti eritub vette tsüanobakterite toodetavaid mürke, mistõttu surevad massiliselt kalad ning kaovad veetaimed, vesi aga muutub häguseks massiks. Mere ökoloogiline tasakaal loksub paigast. Läänemeri kubiseb reostuse tagajärjel tekkinud surnud tsoonidest, kus ei ela enam kedagi. Surnud tsoon pole kurb mitte ainult emotsionaalselt ja eetiliselt, ka majanduslikult ei ole see ala näiteks kalanduse tarvis enam kasutuskõlblik.
Eelmisel aastal uuris Läänemere reostuse mõju siinsete riikide majandusele konsultatsioonifirma The Boston Consulting Group, mis on pühendunud ärimeeste nõustamisele. Nad leidsid, et tihti otsustatakse siin, et vaatamata suurele keskkonnamõjule on mingi äriprojekt kasulik. Samas võtab see kahjulik mõju ära mõne teise äri ressursi. Seega ühiskond kaotab taolistest projektidest. Konsultandid arvutasid välja, et keskkonnasõbraliku põllumajanduse ja turismi arendamine koos jätkusuutliku kalandusega võiks Läänemere-äärsetes riikides juurde luua kokku 550 000 töökohta. See annaks piirkonnale võimaluse areneda maailma juhtivaks puhta vee tehnoloogia keskuseks.
Läänemere väga kehva olukorraga on hilja tegeleda siis, kui kogu meri on juba üks suur surnud tsoon. Samuti ei aita mere tervisliku seisundi saavutamisele kaasa näiteks Tallinna lahe ääres plaanitav haisu vältimise meede – suunata reovesi lihtsalt kaugemale merre ehk silma alt ära.
Olukorra parandamisele kaasaaitamiseks peame saama fosfori ja lämmastiku kui põhiliste väetisainete ringluse tööle nii, et väetis oleks põllul, mitte vees. Selles protsessis pole vähetähtis inimeste igapäevane tarbimisotsus: fosfaadivaba kodukeemia kasutamine ja mineraalväetisteta toodetud toidu – näiteks mahetoodete – eelistamine. Aga kindlasti ka kodanikena otsustajatelt just sellise keskkonna- ja põllumajanduspoliitika nõudmine, mille tulemusena saaks käia ohutult suplemas igal suvel.