Suvine hübriidleitsak maalinäitusel

, kunstikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maal võtab hübriid-monstrumi kuju: Frank Ammerlaani videoprojektsioon laineplekil, Dan Reesi maal-lauad ning Kris Lemsalu keraamika. Taamal Merike Estna kamuflaaž-maalinäitus.
Maal võtab hübriid-monstrumi kuju: Frank Ammerlaani videoprojektsioon laineplekil, Dan Reesi maal-lauad ning Kris Lemsalu keraamika. Taamal Merike Estna kamuflaaž-maalinäitus. Foto: Eesti Kunstimuuseum

Enam kui 30-kraadise kuumuse eest on Kumu kunstimuuseumi viiendale korrusele kliimaseadmete vahele paigutatud kaks eraldiseisvat näitust: Merike Estna isikunäitus «Sinine Laguun» ja rahvusvaheline grupinäitus «Mina kui maal», mida järgnevalt kirjeldan ühiselt sõnaga «näitus».

26. juunil avatud näitus pakub külastajatele kõike muud kui harjumuspärast maalinäitust ning üleüldse mitmetähenduslikku käsitlust kaasaegsest maalikunstist ja selle arengusuundadest. Suvise leitsaku eest varjab ennast muuseumis viiendal korrusel väljapanek, mis tekitab küsimusi paljude kunstihuvilistest näitusekülastajate peades.

Osa publikust avastas alles pärast avamisel käimist, et viibisid maalikunstinäitusel. Mõni avamisel viibinud ajakirjanik leidis näiteks kõige kajastusväärsemaks tähelepanekuks kodanlikest väärtustest kauge inimesena rõõmsailmelised sefiirikorvikesed ja lõbusa joogipoolise kõrvalt allkorrusel jopega plaatekeerutava ja hiljem klassikaliselt mustas riietuses jopeta Heidy Purga. Värvitu klassika ja segadust oh kui palju.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles