92 korda Eesti jalgpallikoondises mänginud Joel Lindpere on klubijalgpallis teinud kena karjääri. Ta on tulnud Bulgaaria meistriks. Ta on 2010. aasta New York Red Bullsi hooaja mängija ja löönud sama klubi uue staadioni avavärava. Jalkas meenutab Lindpere oma kirevat väliskarjääri ja testimisel käike.
Kolmekordse Eesti meistri (2001, 2002, 2003) Joel Lindpere rahvusvaheline karjäär algas kirkalt: kohe esimeses klubis tuli riigi meistritiitel. Medal tuli ka järgmises riigis ja kolmandas peeti eestlase klubi üheks favoriidiks, kusjuures ta pallis koos rahvusvaheliselt kuulsate tegijatega.
2004. aastal siirdus Lindpere laenulepinguga Bulgaaria tippklubisse Sofia CSKA ja kevadel pandi mehele kuld kaela.
«Meie agent Tarmo Lehiste tegi Bulgaaria agendiga koostööd ja sealt see kontakt tuli,» selgitab Lindpere. «Treener, kes mind klubisse võttis, lasti paari mängu pärast lahti. Seal kaotada ei tohtinud – kaks treeningmängu ja kõik! Aga eks me tänu sellele võitsime ka. Meie suur konkurent Sofia Levski oli samasugune klubi. Nii meie kui nemad olime alati nii-öelda täisvarustuses.
Uus treener inglise keelt ei rääkinud. Ma ei saanud kunagi aru, mis ta rääkis. Mu edasijäämine pärast hooaja lõppu sõltuski sellest, et mul polnud kontakti treeneriga.
Seal polnud kedagi, kes oleks tõlkinud. Ka ükski mängija ei osanud piisavalt inglise keelt. Slovakist paremkaitsja vahel tõlkis, aga ta rääkis viletsat inglise keelt. Kapten ütles välja, et kes tahab mängida, peaks bulgaaria keelt rääkima. Ma küll vene keelt oskan, aga bulgaaria keel on sellest siiski erinev. Vanemast põlvkonnast seal keegi veel oskas vene keelt, aga nooremad üldse mitte. Olen küll alati proovinud igal pool kohalikust keelest aru saada, aga sealne aeg jäi liiga lühikeseks. Kui meistriks tulime, siis saadeti välismaalased minema. Seal oli teiste seas veel ka brasiillane ning Milano Interis ja AS Monacos mänginud prantslane Benoit Cauet. Treeneriks tuli serblane, kes tahtis slaavi mängijaid.»
Lindpere võitis koos klubiga enamiku mänge. Kõige põhimõttelisemad vastasseisud olid Levskiga, kellele kaotati karikafinaalis (Lindpere sekkus vahetusest).
«Seal oli niimoodi, et meile tehti süste ja anti vitamiine. Öeldi: kui nõus pole, siis ei mängi,» meenutab Lindpere. «Kusjuures nad kontrollisid, kas me võtsime vitamiine või mitte. Kui oli võimalus, siis me slovakiga viskasime need aknast välja. Kui lumi ära sulas, siis selle koha pealt maa õitses – ju olid korralikud vitamiinid.»
Elamine ja toit oli Bulgaarias hea. Elu oli sammu võrra Eesti omast maas ja hinnad odavad. Lindpere sõi iga päev väljas.
«Klubi poolt oli antud vana auto, mis vihmaga ei sõitnud,» muigab Lindpere. «Märja ilmaga jäin sellega alati tee peale ja sõitsin siis taksoga edasi. Vahel vaatasin juba trennis, et täna autoga koju ei saa, ja võtsin takso.»
Tagantjärele vaadates tunnistab Lindpere, et tegemist oli hea kogemusega, millele lisas kindlasti vürtsi edukus. Kliima oli mõnus soe. Paar mängu pidas klubi kuulsate kuldsete liivade juures.
«Üks asi, millega ma ei harjunudki ära, oli noogutamine ja pea raputamine, mis on seal vastupidises tähenduses – noogutamine tähendab eitust ja vastupidi,» naerab Lindpere. «Sellega panin kogu aja puusse ja pidin restoranis aina imestama, miks ma sain valesid asju. Kui ma sibulat ei tahtnud, siis sain road just julma sibulaga!»
Mäng Bilbaos lõpetas mängu Tromsös
Pärast vaheastet vanas koduklubis Floras võinuks Lindpere 2007. aastal sattuda ka soojale maale Kreekasse. Ta läks tutvuma Agrinio FC Panetolikosega. Tegi ühe trenni kaasa. Käis üht klubi mängu vaatamas, mis katkestati 80. minutil.
«Fännid jooksid väljakule, mille kvaliteet oli alla igasugu arvestust. Nad lõhkusid ja loopisid igasugu asju,» mäletab Lindpere. «Varupingid rebiti maa küljest lahti. Ütlesin ei ja selle peale mindi väga närvi. Taheti kangesti lepingut teha, aga ma ütlesin, et pean enne veel perega rääkima. Küsisin nõu ka Tarmo Rüütlilt. Ei istunud mulle seal ja pole ka midagi kahetseda.»
Samal aastal läks Lindpere Fredrikstadi, et saada Raio Piiroja meeskonnakaaslaseks. Nii oli kokku lepitud treeneriga. Paraku vahetus spordidirektor ja tekkinud viivituse kasutas ära teine Norra klubi Tromsö, mis pakkus lepingut. Seal kerkis Lindpere põhitegijate hulka. Järgmisel aastal võitis ta klubiga Norra meistrivõistluste pronksi. 2009. aastal skooris Lindpere kuulsal San Mamesi staadionil Euroopa liiga mängus Bilbao Athleticu vastu.
«Sellest mängust olenes minu edasine saatus ja seepärast oli see väravgi ülioluline,» räägib Lindpere. «Viisin Tromsö 2 : 1 juhtima ja selle skooriga oleksime me järgmisse ringi pääsenud. Uus leping oli juba laual ja kui me oleks edasi läinud, oleksin selle allkirjastanud. Tundsin, et kui me sealt Euroopa liiga alagruppi ei pääse, on mu aeg Tromsös läbi. Aga mu ilusast väravast ei piisanud. Llorente lõi kaks tükki tagasi ja me kaotasime 2 : 3. See on jäänud kripeldama, sest meil olid suured boonused mängus. Hea näide selle kohta, kuidas kümme minutit võib otsustada su karjääri saatuse. Ma ei kirjutanudki lepingule alla, kolmest aastast piisas küll.»
Tromsös läks Lindperel sedavõrd hästi, et tema vastu tunti huvi ka Inglismaalt. Swansea kutsus testima, aga Tromsöl seisid ees Euroopa liiga mängud ja treener Steinar Nilsen, kes oli ise kunagi mänginud AC Milanis ja Napolis, ei lasknud Lindperet kuhugi. Ka Stoke City kutse minna sinna laenule jäi samal põhjusel kasutamata.
New York, New York ...
Kaotus Bilbaos viis Lindpere Tromsöst. Uut klubi otsis eestlane muuhulgas nii Saksamaalt kui ka Venemaalt. Kolm päeva veetis Lindpere Rostocki Hansas: «Läks väga hästi, mängisin ühe mängu, mille 2 : 0 võitsime. Kiideti, lehes oli pildid ja värgid. Nende eesmärk oli liigasse püsima jääda. Ja siis öeldi korraga, et neil on piisavalt raha ja nad tahavad hoopis kõvasid nimesid, superstaare osta.»
Mahhatškala Anžisse saabus Lindpere ühe Vene agendi vahendusel nõnda, et sealne treener ei teadnud asjast midagi. Ei teadnud Lindperestki midagi.
«Mängisime Kasahstani meistriga ja võitsime,» meenutab Lindpere. «Kaks väravasöötu andsin kindlasti ja vist lõin isegi värava ka. Enesetunne oli väga hea. Pärast mängu öeldi, et võid koju minna. Seal oli 20 venda proovima tulnud, keegi minust ei huvitunud.»
Lindpere läks ka Novosibirski Sibiri, kus treener oli temast huvitatud ja palus veel viieks-kuueks päevaks jääda, kuid samal hetkel tuli New York Red Bullsi pakkumine ja eestlane pakkis kohvri.
«Lendasin Hispaaniasse, kus La Mangas pesitsesid Norra klubid, ja seal kirjutasin lepingule Red Bullsiga alla,» mäletab Lindpere. «Mingi arst vaatas mu üle ka. Meeskonna spordidirektor Erik Soler küsis veel mu plaane, et kas ma Tromsösse ei kavatse jääda. Treener Hans Backel oli kogemusi Andres Operiga, uuriti ka minu kohta ja ilma pikema jututa või proovimiseta pakuti lepingut.»
New Yorgis pallis Lindpere koos selliste tähtedega nagu Thierry Henry, Rafael Marquez ja Tim Cahill, kui nimetada kuulsamaid. Ja sai selles seltskonnas priimalt hakkama. Ta alustas Red Bull Arena avamängus löödud väravaga Pele kunagise koduklubi Santose vastu. Tegemist oli uue staadioni esimese väravaga. Selle märgiks ja eestlase auks paigaldati tribüünile punane tool.
«Tool on paigas, sellel istub üks hooajapileti lunastanud kutt,» teab Lindpere asjade täpset seisu. «Pall, millega avavärava lõin, on kontoris klaasi taga minu allkirjaga. Fännid käivad siiamaani minu särkidega ja mitmed tahavad, et tagasi läheksin.»
Oma esimesel hooajal valiti Lindpere ka klubi väärtuslikumaks mängijaks. Mullu jätkus tema karjäär teises MLSi klubis Chicago Fire. Sellest klubist jäi suhu mõrkjas maik.
«Andsin seal ise pisut alla,» selgitab Lindpere. «Pidine tegema kahe-kolmeaastase lepingu. Tingimused olid kokku lepitud. Istusime maha, aga spordidirektor ütles, et ärme hakka tegema lepingut. Et mängi kõigepealt. Olin kindel, et läheb hästi, ja sellepärast nõustusin, aga oleks pidanud siiski uue lepingu välja nõudma. Tulin neile vastu, aga siis lasti treenerid lahti ja uued mehed ütlesid, et sa oled liiga kallis mees ja meil pole sulle raha maksta. Omad vitsad peksavad – pidanuks olema rohkem mees ja nõudma seda, milles kokku leppisime. Mängisin seal siiski 26 mängu 34st, kusjuures oleksin 30 mängu täis saanud, kui poleks käinud koondisemängudel.»
Lindpere lahkus USAst ega teadnud, mis edasi saab. Üks pakkumine tuli USA esiliigast, paraku materiaalselt mitte kõige parem. Vahepeal oli jutuks ka New York Cosmos, kuid selle kunagise hiilgava klubiga oli palju segadust.
Maandus Ostrava Banikus
Praegusesse klubisse Ostrava Banikusse aitas Lindperel jõuda agenditööle asunud Andrei Stepanov. Kuigi testiperioodil väänas Lindpere hüppeliigese välja, nägi treener talle vajaliku ära ja oli rahul. Samal ajal tuli pakkumine Kreekast, kuhu Lindpere kohale läks. Klubiks esiliigasse kuuluv Volou Olympiakos. Sealt pakuti korralikku lepingut, aga eestlasele ei meeldinud see, et lepingu pikkuseks pakuti neli kuud + aasta. Siis siirdus Lindpere Türki, kus oli laagris Kasahhi klubi FC Taraz, mille peatreener oli Arno Pijpers. Seal oli Lindpere koos Martin Vungiga.
«Sain siseinfot, et Arno oli kohale kutsunud ka paar noort Hollandi kutti, ja otsustasin, et lähen kohe Ostravasse,» räägib Lindpere, kes sai enne lepingu sõlmimist ettepaneku minna testima Iisraelisse. Aga otsus oli juba tehtud.
Lindpere kiidab peatreener Tomaš Bernadyt inimliku suhtumise eest. Ta annab vajalikku puhkust, oskab diplomaatiliselt arvestada võimalike palgaprobleemidega.
«Meditsiinivärk siin kõige parem pole ja tuleb ennast korras hoida,» tähendab Lindpere, kes on üks vähestest kogenud mängijatest noorte kolleegide keskel.
..................................................................
Ei läinud HJKsse
Karjääri jooksul on Joel Lindperest huvitatud olnud veel mitu klubi. Talvel näiteks põhjanaabrite HJK. Lindpere otsustas ära öelda: «Ütleme nii, et saad Helsingis kaks korda rohkem palka ja maksad kaks korda rohkem makse, aga suurim põhjus oli siiski kunstmuru. Minu selja ja puusade puhul oleks see tervise tapmine. New Yorgis ei teinud ma kunstmurul ühtki trenni, mängisin ainult. HJK on Soome kõige perspektiivikam klubi, mis mängib regulaarselt euromänge. Seltskond oleks seal hea, üks sõber New Yorgi päevilt mängib praegu seal. Kas teab, võibolla lähen ühel päeval New Yorki tagasi. Sinna minna oli omal ajal üliõige otsus. Käisin seal just ja igatsen neid aegu tagasi.»
...................................................................
Kaotada pole midagi, võita on leping!
«Soovitan testimisele minnes ennast võimalikult palju näidata ja tutvustada,» jagab Lindpere soovitusi meie noortele jalgpalluritele. «Ei tohi olla nii, et ma ei julge ja ma ei räägi – tuleb julge olla! Ühelgi testimisel pole kaotada mitte midagi, aga võita on terve leping! Kui lepingut ei saa, saad kaasa võtta kogemusi, mida järgmine kord uues kohas kasutada.
Praegu mõtlen oma kogemusele Mahhatškalas. Treener ei teadnud minust midagi, ei oodanud mind seal keegi. Sellises olukorras olekski vaja ehk ise rohkem suhelda ja näidata, kes sa oled. Mind pandi valele äärele mängima – võibolla oleks ise pidanud välja pakkuma kohta, kuhu paremini sobin, ja ehk oleks ka sinna saanud jääda. Aga siis ma ei saanud olukorrast, kuhu sattusin, päriselt aru.
Igal juhul tuleb arvestada, et kokku tullakse paljudest riikidest ja millegagi peab silma paistma. Näita välja, et oled huvitatud ja tahad jääda, kui koht meeldib! Ei tohi lasta end häirida, kui keegi midagi ütleb või kobiseb. See on normaalne.»
Jalka vanemaid numbreid näeb: http://www.jalgpall.ee/jalka.php