Püüdes Eestile sihte seada, võiks mõelda, miks näiteks Vargamäe Andrese kavatsused ebaõnnestusid, miks ta suured unistused tema lapsi ei nakatanud, kirjutab Tartu Ülikooli eetikakeskuse juhataja Margit Sutrop.
Margit Sutrop: Eesti suur lugu ei saa läbi tüvitekstideta
15. august 2014, 14:08
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõned head aastad tagasi leidsin Saksamaal ühelt raamatulaadalt Tammsaare «Tõe ja õiguse» I osa saksakeelse tõlke. Kohalik raamatukogu müüs tollal ühe marga eest igal sügisel maha kõik raamatud, mida kümne aasta jooksul polnud keegi laenutanud. Ka meie rahva suurteos oli kuulutatud selliseks teoseks, mida keegi ei taha lugeda. Vaatasin, kuidas selle sisu raamatukaanel lugejale tutvustati. Lühike annotatsioon teatas, et raamat räägib soode ja metsade keskel elava eesti talupoja raskest võitlusest maaga. Võib-olla oli sellist tutvustust vaja selleks, et Saksa DVs raamatu tõlkimiseks raha saada, nüüdseid lugejaid selle teemaga Saksamaal tõesti ei püüa. Aga Eestis?
Tammsaare «Tõde ja õigus» on kirjandusteadlaste järgi eesti kultuuri tüvitekst, mis aitab meil mõista eestlase sügavamat olemust. Kui elav on aga meie enda tänane suhe selle tekstiga? Kas teame, kui paljud praegused noored seda veel loevad ja kuidas nad sellega suhestuvad? Tüvitekstide püsimajäämine ei sõltu mitte ainult sellest, kas neid koolitunnis käsitletakse, vaid kas neile ehitatakse üles uusi tekste, kas nad toimivad tõepoolest kui tüvi, mille küljest kasvavad välja hargnevad oksad. Tekst toimib tüvitekstina vaid siis, kui see kõnetab kõiki põlvkondi, kui uued lugejad leiavad uusi tõlgendusvõimalusi ning teos sünnib uutes lugemistes üha uuesti. Me ei mäleta, et meie avalikus diskursuses oleks «Tõe ja õiguse» teemadest viimasel ajal kuigi palju räägitud. Äkki ongi meie kultuurimälu juba auklik ja peale laulupeo polegi eestlastel enam ühist tüviteksti?
Tammsaare «Tõde ja õigus» tuli mulle meelde siis, kui lugesin üleeilsest Postimehest Helir-Valdor Seedri artiklit «Eesti riigi seitse sihti». Teades, et Paides toimuval Arvamusfestivalil hakatakse arutlema selle üle, milline võiks olla Eesti tulevikulugu, küsisin endalt, kas seda artiklit peaks võtma kui sisendit arutellu Eesti suure narratiivi teemal, mille vajalikkuse peaminister Taavi Rõivas ametisse astudes kahtluse alla pani.
Kas tõesti püüavad Eesti poliitikud Eesti suurt narratiivi võrdsustada partei- või valitsusprogrammiga, mis sõnastab Eesti riigi ees seisvad sihid? Seda ei tohiks ju mingil juhul teha! Eesti suur narratiiv saaks vaid siis olla võrdne sihtidega, mida seab üks erakond, kui kõik toetavad seda erakonda. Selline olukord saab aga tekkida vaid totalitaarses riigis. Seega, Eesti narratiiv ei ole midagi, mis kuuluks poliitikutele.
Eesti lugu ei koosne vaid suurtest sihtidest ega ajaloosündmustest, vaid sellest, mida oleme uskunud ja õigeks pidanud, kuidas oleme armastanud ja vihanud, mida kartnud ja põlanud, mida lootnud ja oodanud. See räägib sellest, kuidas oleme sünnitanud lapsi ja matnud oma esivanemaid, harinud oma põldu ja ehitanud oma riiki. See on ka meie tuleviku lugu – meie unistuste ja plaanide sõnastamine. Meie kultuuri tüvitekstid, nagu «Kalevipoeg», Tammsaare «Tõde ja õigus», Lutsu «Kevade», Kitzbergi «Libahunt» või Kivirähki «Rehepapp», on tüveks, millest Eesti suur narratiiv tuge leiab. Need tekstid aitavad meil oma mõtteid korrastada ja mõista oma sügavamat olemust. Ent nad on abiks vaid siis, kui neid ikka uuesti omaks loetakse.
Mitmedki tüvitekstides kõneks olevad teemad vajaksid mu meelest täna läbiarutamist. Näiteks miks Vargamäe Andrese kavatsused ebaõnnestusid? Miks need suured unistused ja sihid, mis tal olid, tema lapsi ei nakatanud? Miks need sõnad – «Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus» – laste puhul tõeks ei osutunud? Miks naised murdusid ja lapsed pagesid isatalust, jättes isa üksi oma suurte unistustega? Kas oli ehk asi selles, et Andrese unistused jäidki üksnes tema unistusteks? Andrese seatud sihid vajasid teostamiseks küll kõigi pereliikmete, sulaste ja naabertalupoegade abi, ent teised ei jaganud neid, ei pidanud neid oma sihtideks.
Moodsas keeles võiks öelda, et Andres ei kaasanud piisavalt teisi oma unistuste teostamisse, oli liiga autoritaarne ega austanud kaasinimeste enesemääramisõigust. Soo kuivendamine, jõe allalaskmine ja maa muutmine viljakandvaks oli pereisa isiklik projekt, mille täideviimiseks ta kasutas teisi ära, küsimata neilt, mida nemad ise soovivad. Andres ei mõistnud, et tööga käib armastus kaasas vaid siis, kui inimene tegutseb enda seatud sihtide nimel.
Kas meil on siit midagi õppida? Kas Eestil piisab suurte eesmärkide sõnastamisest või tuleb taotleda seda, et need, kes peavad aitama kaasa suurte eesmärkideni jõudmisel, peaksid neid ka omaenda sihtideks? Kas Eestil on vaja uusi sihte või hoopis tunnet, et riigi sihid on meie kõigi sihid, et kõigist Eesti inimestest sõltub see, et Eesti elaks, õitseks ja kasvaks? Selleks et noored ei läheks Eestist ära, nagu nad pagesid Vargamäelt, peame kuulama ka noorte soove ja unistusi, mitte rääkima neile vaid endi omadest. Peame andma neile varakult võimaluse olla ise peremehed, sest vabadus kasvatab vastutust.
Mina olen vanamoodne inimene ja mulle suured narratiivid meeldivad. Ma usun ka, et Eesti suurt narratiivi ei pea hakkama välja mõtlema, seda tuleb lihtsalt edasi jutustada. Iga inimene ja iga põlvkond saab teha seda oma rõhuasetuste ja tähenduste lisamisega. Eesti loo jutustamine aitab mõtestada meie tänast olemist, küsida, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme. Oleme kõik tahes või tahtmata osa loost, mis algas enne meie sündi ja loodetavasti jätkub ka pärast meid. See lugu on ühtne siis, kui me räägime ühest ja samast asjast, isegi kui vaatame seda eri nurkade alt. Tüvitekstid on selle ühise «eesti asja» sõnastamisel suureks abiks. Neid tekste tuleb aga tunda, sügavalt läbi tunnetada ning iga põlvkonna poolt omaks mõelda. Ja loomulikult peab igale uuele põlvkonnale jääma õigus teha tüvitekstidest oma valik.
Paide Arvamusfestivalil küsitakse, kas Eesti tulevikulugu peab olema «suur narratiiv» või paljude paralleelsete, ristuvate ja põrkuvate lugude kogum. Umbusk suurte jutustuste ehk metanarratiivide suhtes on postmodernsele maailmakäsitlusele iseloomulik. Samas on küllalt ka neid, kes pole postmodernsusest kuulnudki, või neid, kelle meelest on see ammu oma aja ära elanud. Nii on kõik võimalused lahti. Ootan huviga, mida arvavad need, kes Paide Arvamusfestivali esimese päeva õhtul ühiselt Eesti tulevikulugu rääkima hakkavad.