/nginx/o/2019/02/26/11826666t1h305b.jpg)
Sel aastal taasiseseisvumispäeva tähistades oli tunne varasemast kuidagi erinev. Venemaa agressiivne välispoliitika on mõjutamas meid rohkem, kui seda ehk kuus aastat tagasi Gruusia sõja aegu veel päriselt tunnetasime. See on pannud muu hulgas vaatama teise pilguga ka 1991. aastal saavutatut.
Oma kõnes kutsus president Toomas Hendrik Ilves astuma Kaitseliitu ja Naiskodukaitsesse ning teistesse seltsidesse ja seltsingutesse, mis meie ühiskonda edasi viivad. See on tänuväärt üleskutse, ent pani mind taas kord mõtlema: ehk suudaksime pärast 23 aastat vabadust teha koostööd ka siis, kui vaenlane meid piiri taga ei ähvarda?
Eestlased on n-ö kriisirahvus, kes tuleb rasketel aegadel suurepäraselt toime. Paraku ei paista samasugust koostöötahet ja energiat siis, kui miski meid otseselt selleks ei sunni. Kaks korda kümnendi jooksul hoiame küll käest kinni ja laulame isamaalisi laule, aga väljaspool neid kaht nädalavahetust astume bussis üksteisele varvastele ja kirume – poliitikuid, naabreid jt.
Kui ma sündisin, oli Eesti juba vaba; küll vaid mõne kuu, aga ikkagi taas vaba. Tahes-tahtmata eristab see mind kõigist neist, kelle nooruspõlv jäi nõukogude aega, kuid koos minuga on saanud täiskasvanuks ka terve uus generatsioon, kelle jaoks ongi vaba Eesti ainus kujuteldav reaalsus. Paraku pole selle teadmisega veel päriselt tekkinud arusaama, mida üks vaba riik endast ikkagi kujutab. Tasub silmas pidada, et minu eakaaslasi on kasvatanud ja koolis õpetanud seltskond, kes käis oma kooliteed nõukogude ajal, ent sellegipoolest paneb mind aeg-ajalt imestama, kui sarnaselt endiselt paljudesse asjadesse suhtutakse.
Mitmed mu sõbrad-tuttavad on lahkunud kas mujale Euroopasse või koguni Austraaliasse, sest siin ei toimuvat midagi, siin olevat väikesed palgad ja sallimatud inimesed. Samal ajal ei nähta aga, et siin on nõudlus mitme vinge ürituse korraldamiseks, võimalus lihtsasti oma ettevõte luua ja iseenda peremees olla ning vajadus ise teiste vastu hea ja aus olla. Ühelt poolt nõutakse oma vabadusi ja õigusi, teisalt oodatakse, et kõik hea ja huvitav, mis üht vaba ühiskonda iseloomustab, tekiks iseenesest.
Põhjus, miks näiteks Kalamaja ja Uus Maailm inimesi ligi tõmbavad, pole selles, et seal on aastakümneid olnud parimad elamistingimused ja kõrge elatustase. Vastupidi, sinna kolisid inimesed, kes leidsid sel paigal olevat oma võlu, toona ka taskukohasemad kinnisvarahinnad, ja nad lõid oma tahte ja entusiasmiga neist paigad, mida kadestavad isegi jõukamate piirkondade elanikud. Tublid ja innukad inimesed on need, kes muudavad oma kodu elamisväärseks. Need on samad inimesed, kelle toel saab Eestist riik, kus on muru juba nii roheline, et igaveseks siit lahkuda ei tahagi. Neid inimesi pole aga vaja otsida kaugemalt kui iseenda seest.