Andrus Öövel: Balti keti suurus seisneb selles, et see väljus korraldajate haardeulatusest

Oliver Kund
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Andrus Öövel.
Andrus Öövel. Foto: Erakogu.

Balti keti õnnestumine rippus juuksekarva otsas veel neli päeva enne tähtaega, meenutas keti kokku pannud Andrus Öövel. Kummastaval kombel tuli viimane vajalik tõuge Moskvast.

Kuidas teist Balti keti peakorraldaja sai?
Edgar Savisaar helistas mulle 1989. aasta juulis, salapärane nagu Stirliz. Tal olla sündinud idee. «Tule nii ruttu, kui saad,» kostus Plaanikomitee telefoniliinilt. Kuulsin, kuidas ta samal ajal dikteeris assistent Vilja Laanarule mingi artikli ülesehitust. Jutt käis ketist. «Kelle või mille aheldamiseks?» oli minu küsimus.

Pärast mitu tundi kestnud kohtumist tundus mõte mulle lummav, aga selle teostamine võimatu. Saime öö hakul uuesti kokku ja kirjutasime ajakirjanduse jaoks esmase ülevaate. See oleks pidanud olema minu ülesanne, aga kuna olin ikka veel äraolev, otsustas Savisaar ise risti mäeveerule vedada. Aga mäkke…? «Las sportlane rabeleb edasi,» vastas Savisaar. (Öövel on suurmeister aerutamises – toim.)

Muidugi olin nõus. Olen püüdnud meenutada, kuidas see kõik teoks sai, aga meeles on vaid kiirus. Oli hirm, et me ei saa hakkama ja valitses teadmatus, kas tankid koos vagunitega tulevad enne või pärast Balti ketti.

«Oleme muutnud maailma,» olid ta esimesed sõnad, kui end ta embusest lõpuks lahti kiskusin. Millegi pärast nutsime mõlemad.

Milliste detailidega teie meeskonnal tegeleda tuli?
Pühendasin lähimad kolleegid keti korraldamisse Rahvarinde peakontori pööningul. Algatusrühma peamine ülesanne oli luua tingimused. Eugen Päss haaras ideel kohe sarvist ja hakkas arvutama, kui palju tuleb kilomeetreid, käänakuid, tõuse ja langusi ning keda ja kuhu on vaja transportida. Natalja Malõševa muretses, kuidas kaasata enda rahvuskaaslasi, et meid ei saaks hakata süüdistama natsionalismis. Elmar Hirv luges kokku, kui palju Rahvarinde Teatajaid 23. augustini ilmavalgust näevad, et kõike üksikasjalikult seletada jõuaksime.

Ometi tegite plaani veel mõni nädal enne tähtaega ümber: sirge Pärnu maantee asemel otsustasite Balti keti panna looklema läbi Kesk-Eesti.
Tallinn-Pärnu maantee puhul sai selgeks, et inimesi tuleks liiga palju vedada. See oli ka liiklusrohke magistraal, mis võinuks põhjustada probleeme. Idee tõstatati  ühel piirkonnajuhtide nõupidamisel ja seal samas sai see ka otsustatud, kuna lätlastel olid täpselt samad mured.

Kui palju tuli ette vaidlusi lõunanaabritega?
Vaielda polnud aega. Keegi pakkus idee, teised võtsid omaks või jätsid laagerduma. Eestlased said kohtumistel tihti sõna, sest meil oli kõvem hääl, aga kui leedukate masin lõpuks käivitus, polnud sellele pidureid.

Mis teie meeskonnale kõige keerulisemaks kujunes?
Saada rajalegend niimoodi paika, et seda iga koolilapski lugeda mõistaks. Tehnilisi üksikasju oli lugematu hulk, aga peamine oli kinni inimestes. Küsimus polnud, kas tulevad või ei tule, vaid kas julgevad või mitte. Kavandasime ju märgusõnaks «Vabadus». Samal ajal oli aeg, kui isegi iseendaga kahekesi olles mähkisid selle mõtte kõvasti endasse, et naaber kuulma ei satuks. Kett kujunes ühtlasi Rahvarinde tuleprooviks - kas tegemist on tõepoolest rahva ja tema rindega või on kogu liikumine vaid manipulatsioon? 

Kuidas teha kahe miljoni inimesega massimeeleavaldust, millel pole eelarvet?
Raha asemel oli ekvivalendiks võimekus muretseda. Mäletan, et meie kasuks töötas rohkem kui kakskümmend teenistust. Ettevõtted, kes pakkusid transporti, kuulusid ju ikka veel meile kõigile. Selles mõttes kulutasimegi natuke ühisvara.

Kas tundsite hirmu, et kett läheb kasina osaluse tõttu luhta?
Mitte hirmu, vaid muret. Arvutus oli lihtne: 200 000 meetrit, kümne meetri peale inimene ehk 20 000 inimest oleks olnud see miinimum, mis lubanuks näo säilitada. Selleks oleks olnud ikkagi vaja 600 bussi. Kui sama asja katsuks teha täna, siis suure tõenäosusega läheks halliks! Minu veendumushetk, et saame kenast hakkama, saabus neli paeva enne keti moodustamist, kui NSVLi Ülemnõukogu võttis vastu otsuse, et Molotov-Ribbentropi paktil polnud mingeid salaprotokolle.

Kui suur oli toona surve kõrgemalt, et Balti ketti üldse ei toimuks?
Kes oleks julgenud survestada? Jah, julgeolek julges, aga pakkudes kohvi ja konjakit. Samal ajal palusid nad, et me «tanke» Moskva peale ei pööraks. Meil läks õnneks, et siseministeeriumi ohjas minister Marko Tibar, kes hoidis ära palju jama: tema alluvad osutusid äkitselt eesti meesteks. Ilmselt olid ka meie meeskonna õlad piisavalt laiad, et kellelegi ei tulnud pähe vägikaikavedu korraldada.

Kuidas nägi Teie jaoks välja 1989. aasta 23. august?
Enne päikesetõusu saatsime Balti keti trassile Rahvarinde turvateenistuse, iga kilomeetri kohta mees. Lisaks arstid, päästjad, autoinspektorid, köögi- ja söögitädid, bussijuhid ja nende ülemused. Ülejäänu mäletan juba häguselt: Marju ja märgusõna «Vabadus», Rein ja «vandumine», Heinz, Taagepera ning nende juhitud miiting Lillis. Lisaks see, kuidas me Edgariga koos helikopterilt ketti venitasime. Eredalt on meeles, kuidas ärkasin järgmise päeva varahommikul Rahvarinde hoone pööningul oma tugitoolis Lembit Koigi kurja hääle peale, kes kamandas, et tee uks lahti. «Oleme muutnud maailma,» olid ta esimesed sõnad, kui end ta embusest lõpuks lahti kiskusin. Millegi pärast nutsime mõlemad. Aegamööda hakkas eilne meelde tulema.

Kas kõik oli läinud plaani kohaselt?
Muidugi mitte kõik. Püüdsime «telefonimängus» peituva riski viia miinimumini ja selleks oli igal kilomeetril inimene, kes teadis märgusõna «Vabadus». Ometi ühel metsavahelisel lõigul märgusõna lihtsalt ei jõudnud kohale. Inimesed seisid näoga itta ja arvasid, et märgusõnaks võiks olla: «Ümberpöörd» ja kett pöörduski ümber.

Mida Balti kett Teie jaoks 25 aastat hiljem tähendab?
Balti keti suurus seisneb selles, et see väljus korraldajate haardeulatusest. Iseenda enesekindlusele saime tuge, aga mis olulisim: Kremlis saadi sõnum. Ühelt pisikeselt tüdrukult Balti keti dokumentaalfilmis küsiti, et mis saaks siis, kui seisaksime ketis käed laiali. Ta vastas, et siis me ei mahuks ära! Tänaseks on sellest tüdrukust saanud ema ja ma usun, et tema lapsed on sündinud natukene ka selleks, et me oma maalapil alles püsiksime. Me mahume ära, aga meid on täpselt nii palju, kui palju on hädapäraselt tarvis oma ülesannetega hakkama saamiseks. Usun, et Balti keti kordaminek aitas meid sellele usule päris suure sammu lähemale.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles