MA EI TEA, kui palju viljandlasi saab aasta jooksul teada kibeda tõe, et nendega enam töölepingut ei pikendata, kuid lugedes «Sakalat», jääb mulje, nagu vähendaks koosseisu ainult üks asutus, tehes seda pealegi niisama, kiusu pärast, mitte vajadusest kahandada mõttetuid kulutusi ja soovist muuta kollektiiv värskeks ja elujõuliseks.
JÄÄB ARUSAAMATUKS, miks on meedia võtnud Ugala värskete juhtide suhtes vaenuliku positsiooni. Kui tavaliselt antakse uutele ikka aega atra seada, siis Hillar Seinast ja Indrek Sammulist on üritatud algusest peale avalikkuse ees rahvavaenlasi teha.
Kellele see võiks vajalik olla? Ja mis kasu saab niisugusest kallutatusest lehelugeja? Tema on ju see, kes läheb teatrisse näitlejatega kohtuma. Ostnud pileti, huvitavad vaatajat need, kes on laval, mitte intriigid, mis jäävad kusagile teatri kaugetesse tagaruumidesse.
NÄITLEJA ON teatri tähtsaim isik ja just temaga on Ugala uus meeskond käitunud äärmiselt delikaatselt. Muud personali oligi teatrisse tekkinud juba liiga palju. Uusi töökohti oli loodud täiesti vastutustundetult ning lõpuks tegid umbes kuus inimest sama tööd, millega näiteks kauaaegne administraator Asta Selter omal ajal üksinda suurepäraselt hakkama sai.
TEATER POLE olemas selleks, et ajakirjanikul oleks lihtne sealt otsesaadet teha, ega ka selleks, et mõnel kenal inimesel oleks töökoht. Erinevalt paljudest teistest asutustest võib teatris sündida ime, teatrimaagia on aegadeülene. Teater peab oma publikut tõstma ja õilistama, mitte kõike lõpuni lahti seletama.
Ugala uutel juhtidel on kindlasti oma visioon ning küllap liiguvad nad plaanipäraselt ja õiges suunas. Ei ole mingit põhjust neid a priori umbusaldada.
UGALA UUS tõusuaeg on ees ja meil, viljandlastel, on võimalik seda arengut toetada, hakates taas rohkem teatris käima. Kui teatris taastub vaimne ja loominguline õhkkond, sünnib ükskord ka ime.
See ei saa aga juhtuda üleöö ning sellele ei aita kaasa teatri ja tema juhtide pidev mahategemine kohalikus ja üleriigilises meedias.