Meie rahvaste saatuse üle mõtiskledes tasub tähele panna Soome silla seisukorda ja ärevaid noote kuuldes olla eriti tähelepanelik, kirjutab ajakirja Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho.
Tellijale
Toomas Kiho: Soome silda paugatie
11. september 2014, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Soome sild on tuntud poeetiline kujund soome sugu rahvaste ühtsuse kohta, mis esineb sagedase motiivina juba meie rahvalauludes ja muistendeis. Tuttav on see «Kalevipojastki»: «Mis sest tammest tehtanessa? / Tüvist tehti tugev silda, / Painutati kena parve / Kahel aarul üle mere. / Üks viis saarelt Viru randa, / Teine aaru Soome randa, / Seep se kuulus Soomesilda.» (1. tr, 1862, VI laul.) Ärkamisajal, kui oli vaja tunda vaimset tuge sugulasrahvalt Soome lahe põhjakaldal, tõi Soome silla kujundi aktiivsesse kasutusse Lydia Koidula, kasutades seda motiivi hulgas luuletusis: «Käsis kivi, kaenlus kannel, / Suguvennad, ühel vannel: / Tõusku Soome sild!! Üks meie sõna, üks meil meel, / üksainus meie mõte! // Õnn sulle, Soome silda!» Jt.