Toomas Kiho: Soome silda paugatie

Toomas Kiho Foto: Postimees.ee

Meie rahvaste saatuse üle mõtiskledes tasub tähele panna Soome silla seisukorda ja ärevaid noote kuuldes olla eriti tähelepanelik, kirjutab ajakirja Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho.

Soome sild on tuntud poeetiline kujund soome sugu rahvaste ühtsuse kohta, mis esineb sagedase motiivina juba meie rahvalauludes ja muistendeis. Tuttav on see «Kalevipojastki»: «Mis sest tammest tehtanessa? / Tüvist tehti tugev silda, / Painutati kena parve / Kahel aarul üle mere. / Üks viis saarelt Viru randa, / Teine aaru Soome randa, / Seep se kuulus Soomesilda.» (1. tr, 1862, VI laul.) Ärkamisajal, kui oli vaja tunda vaimset tuge sugulasrahvalt Soome lahe põhjakaldal, tõi Soome silla kujundi aktiivsesse kasutusse Lydia Koidula, kasutades seda motiivi hulgas luuletusis: «Käsis kivi, kaenlus kannel, / Suguvennad, ühel vannel: / Tõusku Soome sild!!  Üks meie sõna, üks meil meel, / üksainus meie mõte! // Õnn sulle, Soome silda!» Jt.

Samast vaimust kantuna on alates 1920. aastaist Soome silla kujundit tarvitatud veelgi laiemas tähenduses – nimelt kui vaimuilma taristuobjekti, mis ühendab kõiki soomeugri riike, niisiis peale Soome ja Eesti ka Ungarit ning meie kõigi ühistegevust muude hõimurahvaste suunal.

Seppo Zetterberg on tõdenud, et luulelisest metafoorist poliitiliseks kasvas Soome sild Vene 1905. aasta revolutsiooni päevil, kui ärksamad eestlased lahe põhjakaldal paopaika leidsid. Tingimata tuleb siin täpsustada, et ei siis ega ka kogu hilisema ajaloo jooksul pole Soome sild tegelikult pidanud vastu ametlikule poliitilisele agendale kahe maa vahel – sild on ikka jäänud pigem rohujuure- kui pärisdiplomaatia teenistusse.

Seevastu pärispoliitikud, kes on otsustanud Soome ja Eesti saatust, on silda õieti kasutanud ainult kõige rahulikumatel aegadel oma pidukõnedes, kuid ärevamatel aegadel on ühistöö Soome sillal üsna unarusse jäänud ning keskendutud on hoopis muudele geopoliitilistele suundadele. Sest alati on tundunud, et kuskil on olulisemad sidemed, kuskil on olulisemad paktid ja lepped, mida sõlmida otse suurriikidega, et oma riigi tulevikku kaitsta.

Nii tantsimegi teine teises silla otsas ehk lahe kahel kaldal oma tantsu, teist kuulmata. Nii oli see baaside lepingu päevil sügisel 1939, aga näiteks ka 1975. aasta Helsingi protsessi aegu: kas mäletas siis keegi, mis maa on vaid 80 km kaugusel? Soome sild oli katki. Ka Konstantin Päts hõikas oma ühisriigi idee välja juba liiga hilja, alles siis, kui Eesti oli juba «müüdud», ning silla teises otsas ei kuulnud teda keegi, ja nii järjest veel ka 1991. aastani.

Kõige raskematel aegadel on see sild olnud täiesti purustatud, nii oli see poolsajandi vältel, mil silla oli läbi lõiganud raudne eesriie. Soome silla asemel haigutas Soome lahel tühjus ja veiklesid nõukogude piirivalvurite vihurpilgud. Hruštšovi sula ning president Kekkose tegevus viisid lõpuks selleni, et silla varemetel hakkas sõitma liinilaev, nii tekkinud pisikest purret tugevdas hilisematel aastatel Soome televisioon, mis eeterlikul kujul kunagise silla asemel levis.

Läbi aja on Soome sillale toetudes rõhutatud meie rahvaste sarnast saatust, mis seisneb muu hulgas ka ühesugustele ohtudele vastu seismises. Millised need on, pole vaja meile seletama hakata, selge on see niigi. Eriti praeguses maailmas.

Meil on üldiselt sarnased eesmärgid – iseolemine, iseotsustamine, vabadus, lõpuks omariiklus ja sõltumatus –,

kuid ajaloo keerdkäikudes oleme tihtilugu kaotanud teineteist silmist ja liikunud eri teid. Need on olnud karmid ajad, mil Soome sild pole olnud kasutatav või on see olnud lausa purustatud. Suure ilmapoliitika kõrval, kus väikerahvaste omariiklus näib võimalik eeskätt suurvõimude heasoovlikkusest (suusoojaks viidatakse vahel ka rahvusvahelisele õigusele), ei tundu pisikesel «kohalikul» sillal üldse mingit reaalset tähendust olevat. Mida keerulisem on rahvusvaheline olukord, seda tühisemaks, pelgaks luuleõieks taandub «pärispoliitika» ees ka Soome sild – see meid ju ei kaitse!

Neil aegadel on ikka tundunud, et me peame ise kahel pool silla otstes rabelema ning üle mere on harva aega vaadata, rääkimata koos tegutsemisest. Just välispoliitiliselt rasketel aegadel kipub Soome silla korrashoiu vajadus ununema ning sild ilmutab murenemise märke.

Kahjuks võib märke, et sild on taas unarusse jäämas, aduda ka praeguste kriiside taustal. Ja küllap tundub jälle lahe mõlemal kaldal, et just siinpool tehakse õigeid valikuid ja teisel pool eksitakse. Kas väikese rahva tuleviku tagavad n-ö Ameerika tankid või pehme poliitika, selline veelahe jookseb Soome silla all.

Eesti peab õigeks karmi liini, olles Euroopa Liidus sanktsiooninõudjate esireas. Soome peab õigeks pehmemat ja neutraalsemat suhtumist, ta ei ole olnud kiirete lahenduste poolt, mis aga Eesti hinnangul ei saa olla enam tulemuslik – Eesti välisminister on otsesõnu soovitanud Soomel senist strateegiat muuta. Kui Eesti poliitikud on väljendanud soovi, et NATO sõjaväebaasid toodaks Eesti pinnale, siis Soome välisministri hinnangul oleks see kahetsusväärne, sest suurendaks kogu piirkonnas sõjalist pinget, mis ei ole kellegi huvides. Ajakirjanduse andmetel on Eesti ka muude piiravate meetmete arutamisel üles näidanud erilist entusiasmi, näiteks jalgpalli maailmameistrivõistluste äravõtmine Venemaalt jms. Soome on jällegi välisministri suu läbi kuulutanud, et «meie ei taha, et meie riiki kasutatakse tugibaasina tegevusele, mida Venemaa võiks võtta vaenulikuna».

Soome president sõidab Sotši ja kohtub Putiniga. Eesti välisminister seda heaks ei kiida: Euroopa Liidul on keeruline ajada ühtset välispoliitikat, kui liikmesriigid nagu Soome viivad läbi kahepoolseid arutelusid Venemaaga.

Eestit väisab hoopis Obama, kohale kutsutud on teised Balti riigipead, Soomest kui NATO-välisest riigist mitte kedagi. Obama lubab oma Balti liitlasi kaitsta, Soomet ei mainita.

Eesti ega teised Balti riigid ei olnud Itaalia sotsialistist poliitiku ELi kõrgeks välisesindajaks määramise pooldajate hulgas. Soome välisminister on aga esimene, kes Federica Mogherinit õnnitleb. Eesti koos mitme muu Põhja-Euroopa riigiga on asutamas ühendatud ekspeditsioonivägesid, aga mitte NATO-välise Soomega, kellele jääb alliansi juures roll nagu Jordaanial või Austraalial.

Lisame siia veel Ungari otsuse sulgeda oma suursaatkond Tallinnas ning Eesti samasuguse otsuse oma saatkonna likvideerimisest Budapestis. Kui Ungari hõimurahvas on meie välispoliitikapildilt juba ammu kadunud, siis nüüd on ka silla üle Soome lahe kulgev põhitrass rohtumas.

Selge on, et Soome silla otstes on teine teistmoodi vaated tulevikule.

Tasub aga siiski meeles pidada, et kui meie omavahelised suhted ka meie riikide elu ja surma küsimuses esimest viiulit ei mängi (hoolimata olnud relvavendlusest, hoolimata kultuurisuhtlusest ning tuhandetest pere-, töö- ja kinnisvarasidemeist üle lahe) – selleks on alati olnud Venemaad ja Saksamaad ja Euroopad ja Ameerikad –, siis indikaatorväärtus on sillal seda suurem.  

Niisiis tasub meie rahvaste saatuse üle mõtiskledes tähele panna Soome silla seisukorda ja ärevaid noote kuuldes olla eriti tähelepanelik.

Jakob Hurda rahvaluulekogustki leiab ohuviiteid. Kuusalus lauldakse: «Soome silda notkatie, / aluspalki paugatie, / Kuuramaa mägi kumises,» – siin on silla pragunemine kuulda rahvusvaheliseltki, nagu moodsas pruugis võiks öelda. Kuramaale ei pea me silla seisukorda kaema minema, piisab kui kumbki oma kamaralt seda mõistame. Ja hea oleks, kui oskaksime ka õigeid järeldusi teha.