Kalle Muuli: määrav on rahva tahe

Kalle Muuli Foto: Postimees.ee

Eestisse oli 1989. aasta sügiseks jäänud alles veel vaid üksainus oluline eestlastest juhtidega poliitiline jõud, mille sihiks polnud iseseisev riik.

ERSP oli seadnud Eesti iseseisvuse eesmärgiks juba oma asutamiskongressil 1988. aasta augustis. Rahvarinne loobus liidulepingu sõlmimise taotlustest ja asus Eestile iseseisvust nõudma 1989 mais. Sama aasta suvel asutati veel mitu poliitilist rühmitust, mis kõik toetasid Eesti iseseisvumist. 30. juunil sündis Illar Hallaste eestvedamisel Isamaa erakonna üks eelkäijaid, Eesti Kristlik-Demokraatlik Liit, ja 17. augustil loodi ühendus Res Publica.

Kõigest aasta varem oli kompartei Vaino Väljase juhtimisel olnud uuendusmeelsete jõudude eesotsas, kuid nüüd vastandus EKP selgelt kõigile teistele. Kui NLKP peasekretär Mihhail Gorbatšov teatas pärast Balti ketti, et asi on läinud liiga kaugele ning separatistide taotlustel võivad olla Baltimaadele katastroofilised tagajärjed ja kahtluse alla võib sattuda koguni nende rahvaste eluvõimelisus, siis asus EKP juhtkond teda toetama. 2. septembril nimetas Väljas EKP pleenumil peetud kõnes kodanike komiteede liikumist tupikteeks ja rääkis kompartei märgatavalt tugevnenud autoriteedist. Tegelikult kaotas EKP nende avaldustega viimsedki autoriteediriismed. Just septembris 1989 algas eestlaste lahkumine komparteist. Massiliseks muutus see siiski alles järgmise aasta jaanuaris, 1990. aasta algul oli EKP-l ikka veel 105 614 liiget.