Noorsõdurina läbi mere ehk kuidas ma verivärske Kaitseliidu liikmena Aegnat forsseerisin.

Hulk lisakilosid kaasas: aga kui on vaja, tuleb joosta. Foto: Erakogu

«Luik!»

«Kohal!»

«Kus varustus on?!» hõikab jao­ülem K nõudlikult. Väheste sekunditega on Põhja üksikkompanii värskel liikmel Luigel rakmed seljas ja rivis tagasi. On päikseline suveõhtu Rohuneeme sadamas. Kaldapealsel sagivad kümned mehed laigulises. Kaitseliit valmistub Rohuneeme sadamas Aegna dessandiks.

Kus on minu jagu? Mis varustusest maha jäi? Põlvekaitsmed, telkmantel, kaitseprillid, 24-tunni-toidupakk, kamuflaaživärvid... Mind on vaid nädalapäevad varem ametlikult Kaitseliidu liikmeks arvatud, kõik ümberringi toimuv on uus ja harjumatu. Varustuski on osaliselt ajutine. Suurt sõduri seljakotti mul veel pole, küll aga on Iisraeli päritolu rakmetel küljes väiksemat sorti lisapaun, kuhu oma vähese varustuse püüan ära mahutada. Jõuan hetke mõtiskleda teemal «Huvitav, kuidas Juudamaa sõdurid nii vähesega hakkama saavad?», kui tuleb taas kiirustada rivistusele, sest pealik peab kohe kõne.