Noorsõdurina läbi mere ehk kuidas ma verivärske Kaitseliidu liikmena Aegnat forsseerisin

Hulk lisakilosid kaasas: aga kui on vaja, tuleb joosta. Foto: Erakogu

«Luik!»

«Kohal!»

«Kus varustus on?!» hõikab jao­ülem K nõudlikult. Väheste sekunditega on Põhja üksikkompanii värskel liikmel Luigel rakmed seljas ja rivis tagasi. On päikseline suveõhtu Rohuneeme sadamas. Kaldapealsel sagivad kümned mehed laigulises. Kaitseliit valmistub Rohuneeme sadamas Aegna dessandiks.

Kus on minu jagu? Mis varustusest maha jäi? Põlvekaitsmed, telkmantel, kaitseprillid, 24-tunni-toidupakk, kamuflaaživärvid... Mind on vaid nädalapäevad varem ametlikult Kaitseliidu liikmeks arvatud, kõik ümberringi toimuv on uus ja harjumatu. Varustuski on osaliselt ajutine. Suurt sõduri seljakotti mul veel pole, küll aga on Iisraeli päritolu rakmetel küljes väiksemat sorti lisapaun, kuhu oma vähese varustuse püüan ära mahutada. Jõuan hetke mõtiskleda teemal «Huvitav, kuidas Juudamaa sõdurid nii vähesega hakkama saavad?», kui tuleb taas kiirustada rivistusele, sest pealik peab kohe kõne.

Selgub õppuste ülesanne. Aegna saarel, täpsemalt Lemmiku poolsaarel on maandunud vastaste diversioonigrupp. Meie ülesanne on nad üles leida, isoleerida ja kahjutuks teha. Aegnale minnakse RIB-kaatriga (tugeva põhjaga kummipaat), tagasi tullakse ... jalgsi läbi mere. Aegna saarelt tuleb läbi vee kahlata Kräsuli saarele, sealt Kumbli laiule ja viimase veetakistuse läbimisel peame jõudma n-ö Rohuneeme tippu. Veetemperatuur on 11 kraadi. Mõni päev varem oli alla 10.

Miks ma «pidin» astuma Kaitseliitu?

Idee astuda Kaitseliitu küpses minu peas ajapikku, nõnda nagu Ukrainas läks olukord järjest hullemaks. Iseenesest pole ma mingi relvafänn. Patsifistiks ennast samuti ei nimetaks, aga erinevalt nii mõnestki tuttavast pole mu hobiks militaar­asjandus. Hobiks loen raamatuid või jooksen maratone. Aga ühel hiliskevadisel päeval, ajal, mil Ukraina armee taganes kõikidel rinnetel ja Putini isu näis kasvavat tundidega, sai otsus tehtud. Vaatasin veebist Ukraina sõja teemalist videolõiku, mis tõi eriti selgelt esile ebavõrdsuse selles vastasseisus: viletsa väljaõppega ja ähmi täis ukraina noorukid lahingus mitme sõja kogemusega vene proffidega. Oleksin tahtnud hüüda: «See on ju sama ebavõrdne kui ajujaht!», aga mis sest kasu. Niisiis küsisin endalt, mida ma ise saan ette võtta. Ja vastasin: tuleb lasta ennast sõdurina välja õpetada.

Me kõik loodame, et midagi sarnast Eestis ei juhtu, aga ometi pole see välistatud. Kaitseliidu meestele öeldi ühel koosolekul: «Tõstke käsi, kes peab võimalikuks Ukraina sündmuste kordumist Eestis.» Kätemeri. Eestil on tilluke ja tagasihoidliku relvastusega armee, see suurt vaenlast ei peata. NATO vihmavari on oluline, aga samuti mitte piisav, kui me ise pole valmis oma kodu kaitsma.

Ja et mitte olla lihtsalt kahuriliha, tuleb sõdimist õppida ja harjutada. Soomukikolonni võivad küllalt kergelt õhust hävitada paar moodsat hävitajat ja Tallinna kesklinna võib hõivata dessandiga merelt. Aga milline relv aitab tuhandete relvastatud ja väljaõpetatud kodanike vastu? Sellele küsimusele pole vastust ühelgi hiidarmeel, ei venelastel ega ameeriklastel. Seega, mida rohkem meid Kaitseliidus on, seda väiksem on tõenäosus, et Putin julgeb oma rohelised mehikesed siiakanti saata. Minule ja paljudele mu uutele kaaslastele on see piisav motivatsioon.

Õpid kõike käigupealt

Algajaid on Rohuneeme kaldapealsel üksjagu ja sealsamas saame ka esimese kiire väljaõppe: liikumine maastikul ja käemärgid. Ahelik, noolepea, maleruut, üksikkolonn, tähelepanu, vaenlane, liigume edasi, takistus. Hirmsasti tahaks kõik üles kirjutada, aga pole aega. Kohe saab selgeks, miks on põlvekaitsmed sõduri sõbrad. Ma pole elus nii palju põlvitanud kui järgmise 20 tunni jooksul! Arvata võib, et nii jätkub ka tulevastel õppustel. Määratakse kindlaks lahingpaarilised. Malev, kompanii, rühm, jagu – kõik on olulised lülid sinu edasises pühapäevases militaarelus, aga tähtsaim neist kõigist on sinu lahingpaariline!

Päike on end juba mere kohale riputanud ja saabunud aeg istuda paatidesse. Viimased ettevalmistused, maskeerimisvärvid näkku, keegi soovitab vaadata kriitilise pilguga üle toidupakk: «Kõike sa nagunii ei söö, mis sa tast vead.» Hea mõte, maksakaste jääbki minust sadamakaile.

RIB-kaater läbib Rohuneeme-Aegna vahemaa mõne minutiga. Randunud mehed saavad oma airsoft-relvad ja on rännakuks valmis. Maastikul liikudes jälgid iga puud ja põõsast. See pole ju päris sõda, aga ometi oled oma meeled pingule tõmmanud. Sahin põõsastes, põlvele. Vaenlast pole näha, liigume edasi. Kindlustame kaldapealse, et võtta vastu kummipaatidega veetav varustus. Plaanitava laagripaiga poole liigume juba pimedas. Aegna vanast surnuaiast möödudes on raudristide kontuurid vaevu nähtavad. Samas surnuaia suurte kivide vahel on ka meie tänaöine laagriplats. Vaevalt jõuame laagripaigani, kui tuleb häire: «Vaenlane kella 6 peal!» Viskud samblikule ja puurid pilguga pimedust. Näha pole midagi, aga taamalt kostavad üksikud lasud.

Sinna sambliku peale jään lamama vist tunniks. Vaenlasest pole enam midagi kuulda, selja taga seatakse üles laagrit ja minu jagu turvab. Kell on juba kahe peal, adrenaliin taandunud, sammal pehmem kui mõnigi säng, ja und peletavad kümned verenäljas sääsed. Kamuflaaživärvid neid ei sega, nina ja otsmik peavad vastu võtma rünnakuteraviku. Lahingpaariline Heiti on olnud ettenägelikum ja kougib taskust välja sääsetõrje.

Paar tundi uneaega

Ööbime telkmantlite all. See näeb välja nii, et tõmbad kahe puu vahele nööri, heidad mantli sealt poolenisti üle ja vead servad telgikujuliselt laiali. Vaikselt tibutava vihma vastu aitab, aga sääskedele muidugi prii pääs. Tuld teha ei tohi. Nosid vaikselt oma pajukit ja püüad siis veidi magada. Kell 5 algab suure kivirahnu otsas minu valvekord. Väljas on juba valge. Kadedusega vaatan mehi, kes metsa all norskavad. Ise sain vaevalt sõba silmale. Eks välilaagris magamine vajab samuti harjutamist.

Seitsmest on laager püsti. Hommikusöök. Lahinguplaani tutvustamine ja hakkame liikuma. Lemmiku poolsaar võiks olla vallutatud umbes kella 11ks. Minu jagu liigub piki lõunarannikut. Tihe udu roomab Viimsi poolt üle mere. Praegu oleks meid kõige lihtsam rünnata uduselt merelt, kuid seda polnud õppuste plaanis. Tallinna noored on tulnud Aegnale telkima ja pidutsema. Telgist väljudes pühivad nad üllatunult silmi – metsarada on täidetud sõduritega! Milline turvaline piknik.

Läheb lahinguks. «Vaenlane kella 12 peal!» Jooksed. Katad. Jooksed. Katad.

Hulga lisakilodega pole see lihtne ülesanne. Ühel hetkel murrad end läbi kuivanud männiokstest, järgmisel maandud kibuvitsapõõsas. Kaitseprillid tõmbuvad uduseks, aga eest võtta neid ei tohi. Airsoft-relvaga võib silma tõsiselt vigastada. Ühel hetkel põlvitan pilt­ilusa puraviku kõrval, oleks vaid aega seeni korjata. Jooksed. Katad. Ja ongi lahing läbi. Meie jagu on vaenlase positsioonid hõivanud ja kella 9 poolt läheneb sõbralik üksus. Edasi on ainult meri.

Nüüd on jäänud veetakistus. Läbi mere minekuks pakitakse kogu varustus kilekottidesse, need peaksid ise ujuma. Ainult veekartlikud airsoft-relvad lähevad paadiga. Enamik veetakistusest on läbitav jalgsi, kuid nii Aegna-Kräsuli kui ka Kumbli-mandri lõigul tuleb osa vahemaast ujuda. Rännakut turvab vabatahtlik merepääste. Pärast Kurkset selliste ettevõtmistega ei riskita. Ettevalmistused tehtud, merre minek. Vesi on põlvini, vööni, rinnuni, uuuh!

Vees polnud aega kella vaadata, aga märkamatult oleme jõudnud maaribale, mida rahvasuus Armuneemeks kutsutakse. Kompaniiülem Tanel Järvet võtab õppused kokku. Parandamist on üksjagu, kuid üldiselt loeb pealik õppused kordaläinuks. Tema on ka ainus, kes siin loos nimeliselt esile toodud. Selline on kodukord. Vaenlane ei maga.

Epiloogi asemel

Linna poole sõites teen Viimsi poe juures peatuse. Vormis noorsõdurina suundun oma veepudeli ja jäätisega kassasse. «Teil on kindlasti väga kiire, palun minge mööda! Minge, minge,» veenab mind vanaproua, kes lapsena näinud sõjaeelset Eestit. See žest oli talle tähtis, Eesti trikoloor mu varrukal tähistab tema jaoks tol hetkel palju enamat kui vaid riigi tunnust, ja ma ei teinud katsetki prouale vastu vaielda. Selliste hetkede nimel tasubki raskusi ületada.