Valmis? Vaikust, kaamera ja võte!

Birgit Remiküll
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hetk filmi "Õnnelikud inimesed" võtetelt.
Hetk filmi "Õnnelikud inimesed" võtetelt. Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Eelmise nädala esmaspäeva keskpäeval vallutas Lääne-Virumaa keskraamatukogu direktori kabineti filmi “Õnnelikud inimesed” võttegrupp. Mõne tunni jooksul võeti Katrin Reimuse novellikogu põhjal valmivast viiest lühifilmist üles neljas.


Kella kaheteistkümneks koguneb võttepaika kaadritagune seltskond, keda pole palju, aga nagu filmi stsenaristist operaator Jaanus Lekk ütleb, et väike meeskond säästab päris palju aega. “Meil on pisike seltskond, igaüks vaatab oma mätta otsast ja teab, mida ta tegema peab, nii ei hakka asjad ka venima,” teab Lekk. Tõepoolest on kaamera taga seisjateks peale Jaanuse enda veel filmi kunstnik Heidi Reisi, Karl-Ander Pais helioperaatorina, kaasoperaatorina noor poiss Kauri-Romet Aadamsoo Tallinnast ja Kaire Leemet kui novellide autorile lähedane isik, kes hoiab toimuval oma sõbraliku pilgu peal.

Enne näitlejate saabumist on oluline kõik detailideni läbi mõelda, et kulutada võimalikult vähe üksteise aega. Raamatukogu direktori kabinet muutub kõigi silme all tundmatuseni: mööbel rändab ühest toast teise ja üleliigne tõstetakse hoopis ukse taha. Kunstnik Heidi vaatab kriitilise pilguga üle kõik seinal rippuvad maalid, kellad ja taldrikud ning paigutab neid parema ilme loomiseks oma käe järgi ringi. Aukohal ripub aga Tiiu Veersalu tehtud maal näitleja Toomas Suumanist, kes kehastab lühifilmis “Kunstiteos” ühte kahest tegelasest.

Särgivahetus, ja algabki

Kella üheks on isegi võttepaiga seinad lapiga üle käidud. Varsti saabuvad näitlejad Margus Grosnõi ja Toomas Suuman, kellest saavad peagi isa ja poeg. Särgivahetus, ja algabki. Enne proovivad näitlejad teksti läbi, et kaamera ees ikka võimalikult libedalt ja väheste duublitega läheks.

“Sissejuhatuseks nii palju, et isa seisab akna ees ja suur äri, mille ta on loonud, paistab aknast. Päris algul ongi see, et isa võtab pintsaku ära ja jääb aknast välja vaatama,” räägib Jaanus näitlejatele oma visioonist.

Teksti lugemise käigus elavad näitlejad tõeliselt rolli sisse. Kindlasti on filmi tegemist raske võrrelda teatritööga. Mõlemas peab näitleja oma osasse sisse elama, aga laval võib ta etenduse lõpuni seda rolli säilitada, kuid filmis peab olema kogu aeg võimeline rollist väljuma ja vajadusel sellesse taas sisenema.

Kuid sisseelamine tuleb näitlejatel väga hästi välja. Nii hästi lausa, et lugemise käigus tekib arutelu isa ja poja mõttemaailma üle. “See on selle stsenaariumi ainuke ja põhiline probleem: hotellide loomine putkast on vähemalt sama võimas, kui mitte võimsam looming, sest head luuletust ja head hotelli sitalt püsti ei pane,” räägib isa rolli kehastav Toomas Suuman.

“Poiss on tõesti loll, noored tahavad kõik kunstnikud olla. Ega neile asju selgeks ka ei tee – see tuleb vanusega. Vana teeb selles mõttes vea, et ta võiks anda riigile või kellelegi, kes tahab asja edasi viia, sest sellele jobule – no mis mõttega. Mis mõttega anda toimiv, võimas äri juhuslikule kunstnikule? Milleks?” arutleb Suuman.

Teised aitavad kaasa. “Aga see poeg on niivõrd südamelähedane ja võib-olla ta põeb seda, et äri tegemise juures on pere lagunenud, ja kes teab, mis võib seal taga veel olla,” kaitseb stsenarist Lekk filmitegelasest isa.

“Täpselt sel hetkel, kui isa hakkab hotellidest rääkima, on kohe teada, et varsti tuleb moraalijutluse pidamine, peagi läheb ilmselt tüliks ja hääled hakkavad tõusma. See on ju teada, kui vanamehel hakkab hääl värisema, kuhu ta siis välja jõuab. Tuntakse teineteist juba kaua aega,” aitab Lekk Margus Gros­nõile olukorda selgitada.

Ja näitleja, elades rolli sisse, keerab end võtteks üles, öeldes: “Mul peaks niisugusel tähtsal hetkel ju ka võimalik otsustada olema. See on sinu elutöö, mina tahan teha oma elutööd!!!”

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles