Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Täna Postimehes: kordon, kust venelased pole kunagi lahkunud
Vaata videolugu!

Eesti ja Venemaa 20 aastat kestnud vaidlus saatkonnahoonete üle päädis tänavu 99 aastaks sõlmitud lepinguga, mille kohaselt saab Eesti endale sümboolse hinnaga rentida Moskva saatkonna alust maad ja Venemaa saab kasutada muuhulgas kunagist Nõukogude piirivalvekordonit Pirital.

Otse Tallinna külje all asub Nõukogude piirivalvekordon, mida venelased pole tänini, ehk siis 20 aasta jooksul Eestile loovutanud. Kummastava loo taga on kümneid aastaid kestnud diplomaatiline käteväänamine Venemaaga, milles idanaaber tänavu lõplikult oma tahtmise sai.

«See oli taganemine. Taganemine Tallinna all,» kirjeldab 73-aastane erukolonel Henn Karits. Kunagisel Eesti piirivalve peadirektori asetäitjal oli hämmelduseks põhjust. 1990. aastate alguses oli tal taskus Eesti valitsuse otsus, mis pani tema meeskonnale kohustuse kõik siinsed enam kui 40 Nõukogude Liidu piirivalvekordonit Eesti riigi valdusesse võtta.

Nende hulgas oli ka 6. piirivalvekordon: 17 000-ruutmeetrine, aiaga ümbritsetud ja relvastatud valvega maalahmakas Pirital Lauri teel, linnulennult umbes 600 meetri kaugusel mererannast. «Täiesti korras kordonihoone, ohvitseride elumaja, mehaanikabaas, töökojad ja garaažid, meeskonnaruumid, relvaruum, sideruumid, jõusaal, söökla ja köök,» meenutab Karits.

Kompleks polnud põhjuseta magus tükk. Toona KGB alla kuulunud Nõukogude piirivalve oli lasknud hoonestu ehitada 1980. aasta Moskva suve­olümpiamängude Tallinnas peetud purjeregatiks, et tõsta oma võimekust hoida silma peal siia saabuvatel välisturistidel.

Kui Karitsa meeskond 1992. aasta sügisel kordonit üle võtma läks, paistis kõik kena. Kordonihoone anti üle, ent selle kõrval seisvast eluhoonest keeldusid endised punaohvitserid lahkumast. «Nad olid juba muutunud tsiviilisikuteks, aga endiselt siin paigal. Meile öeldi, et nad on nüüd Vene saatkonna teenistuses,» meenutab Karits asjade käiku.

Mõnda aega elasidki kordonit relvadega valvanud eestlased endiste punaohvitseridega õlg õla kõrval, sest kogu kompleks pidi peagi minema Eesti kaitsejõudude käsutusse. Pööre asjade käiku saabus 1993. aasta sügisel. «Tollane Venemaa suursaadik Aleksandr Trofimov tuli kohale ja ütles, et olgu me siit kiiresti kadunud, muidu tulevad probleemid Moskvaga.»

Asjale ametliku käigu andnud Karits küsis välisministeeriumilt otse: kas tõesti jätame Tallinnas nii suure kordoni Vene saatkonnale, kuigi teame, et neil on hooned vanalinnas juba olemas?

Loe pikemalt tänasest Postimehe paberlehest või Postimees Plussist!

Tagasi üles
Back