Lahkus Eesti teatri suur härrasmees

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lahkus Eesti teatri suur härrasmees Peeter Jakobi.
Lahkus Eesti teatri suur härrasmees Peeter Jakobi. Foto: Rakvere Teater

Rakvere teatri kauaaegse raudvara Peeter Jakobi, tõelise teatrirüütli ja mõistva inimese teatriteed meenutavad rollid don Juanist ja don Quijotest “Käpipuu vennaskonna” Traadini. Tõeline härrasmees ja tõsine töömees, otsekohene inimene, lojaalne sõber ja hea nõuandja, kes võis aga ka tooli puruks lüüa, kui miski sattus vastuollu tema põhimõtetega, iseloomustavad Peeter Jakobit endised kolleegid.

Rakvere teatri peanäitejuht Üllar Saaremäe ütles, et Peeter Jakobi oli sada protsenti teatrimees. “Tegu oli tõelise eestiaegse härrasmehega, kelle suhtumine teatrisse, töösse ja kolleegidesse oli väga tõsine ning lugupidav. Kunagi ei vaadanud ta, kuidas läheneda rollidele kergema vastupanu teed. Tal olid enda suhtes suured nõudmised ja ka suured kahtlused,” rääkis Saaremäe.

Just Peeter Jakobi valmisolek don Quijote rolliks tõi Üllar Saaremäe Rakverre. Esmalt lavastama, hiljem peanäitejuhiks. “Küsisin temalt nõu, kui mulle oli tehtud see ettepanek. Tema oli kahe käega poolt,” meenutab Saaremäe tema ja teatri saatust määranud soovitust.

“Nägin teda väliselt don Quijotena, aga ka niisugust kohatist põikpäisust, mis puudutas tööd; tema rüütellikkus jäi mulle, noorele mehele, silma,” lausus Saaremäe. Peeter Jakobi ise pidas don Quijotet üheks olulisemaks rolliks oma teatriteel.

Saaremäe sõnul oli Peeter Jakobi mees, kellele sai rääkida kõigest ja nõu küsida. “Tal oli eriline tundlikkus lähedaste suhete teemal – ta tajus õhust, kui kellelgi polnud midagi korras, viis jutu sinna, ja kui ära rääkisid, oli kergem olla,” lausus Saaremäe. Ta möönis, et ehkki tuli ette ka vastastikuseid ütlemisi, hääletõstmist, ei mõjutanud see sõprust.

“Tal olid omad arusaamad ja kindlad tõekspidamised. Kui talle miski ei meeldinud, ütles välja, lõi ükskord tooligi puruks, kui toimiti vastu tema arusaamist. Samas oli ta väga lojaalne, kui asi puutus teatrisse ja sõpradesse, kaitses sõpru lausa pimeda truudusega,” meenutas Saaremäe.

Volli Käro hindas väga Peeter Jakobi heatahtlikku suhtumist ning optimistlikku hoiakut. “Mulle väga meeldis, et Peeter respekteeris mind sellisena, nagu ma olen. Kui on vastastikune tunnustamine, on laval väga hea olla. Temaga oli nii elus kui ka laval kerge olla, ta sai väga hästi naljast aru ja oli mõnus inimene,” rääkis Käro.

“Peeter oli üks tore ja armas kolleeg,” sõnas Helgi Annast. “Ta oli rohkem omaette nokitseja, töötas kodus rolli kallal, ei arutanud eriti selle üle partneriga. Saime laval kokku ja oligi valmis,” meenutas ta.

Ülle Lichtfeldti sõnul oli Peeter Jakobi hästi täpne näitleja. “Ta oli suurepärane partner, nõudlik enda ja teiste suhtes, ja tõeline härrasmees,” sõnas ta. “Jooksin kord noore tüdrukuna üle tühja lava grimmiruumi. Peeter Jakobi pidas mu kinni ja ütles: “Plika, lava pind on nii püha, et isegi kui lava on tühi, lähed ümber lava!” See jääb mulle elupäevade lõpuni meelde. See oli nii õige. Olen nüüd seda nooremate kolleegide puhul kasutanud,” rääkis Lichtfeldt.

Viimaseks uusrolliks jäi Peeter Jakobil Rakveres “12 tooli” Ippolit Matvejevitš Vorobjaninov. Päris viimaseks siinseks laval mängitud rolliks “Täismängu” Toivo, kelles võimas annus huumorit ja traagikat.

Peeter Jakobi CV

  • Peeter Jakobi (15. oktoober 1940 – 21. september 2014).
  • Lõpetas Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri 1968.
  • Aastatel 1973-2008 töötas Rakvere Teatris.

Pille-Riin Purje:

Ei mäleta, kus me Peeter Jakobiga viimati kohtusime, ju ikka teatris, aga selgesti on meeles, kuidas ta suudles mu kätt. Nii loomulik ja stiilne žest – nooremad mehed niimoodi ei oska. Siit hargneb mõte, kui tähtis on erinevate põlvkondade, elu- ja mälusleppide dialoog teatrilaval.

Ütlen südamelt ära, et Ivo Schenkenberg on muidugi kihvt, aga Peeter Jakobi loomingus hoopis kõrvalisem kui teatrirollid. Jääv ja kaduv saavad suhteliseks, kui teenitakse teatrikunsti. Kahju, et ta filmis ei räägi oma häälega, Olev Eskola dubleerib, Jakobi huvitav ja iseloomulik tämber on puudu.

Paljusid tema lavarolle ma pole näinud. Vaatan praegu ERRi arhiivist Suumani lavastuse “Kullast võti” algust, kus Jakobi Papa Carlona nukke parandab ja arutleb: “Näitlejad – üks on liimist lahti, teisel pole nägu ees ... Teete seal rahvale nalja, pärast on pead lõhki, vedrud puruks ...” Filosoofiline kuju! Elustab luuleilma ja võitleb tuuleveskitega nagu don Quijote.

Järsku sähvatab meelde võrratu väike stseen, mismoodi Peeter Jakobi tegelane, värisevate kätega töötu keevitaja Toivo, “Täismängus” meeste striptiisirühma kandideerib. Kuis ta tantsuproovis end läbikukkununa tunneb ja minekule asutab – siis paus ja repliik “Ust ei ole!”. Nii abitu ja tõsine, meeletult naljakas, sügava üldistusega hetk. Enam ei olegi ust vaja, ei sisse- ega väljapääsuks.

Toomas Suuman:

Peeter, nüüd sa siis lähed. Seal. Tahtsin sulle tee peale mõne sõna kaasa öelda. Mitte et sinul sest midagi oleks. Järelehüütud sõna on ennekõike tähtis ikka meile, mahajääjaile. Meie maailm praegu kõigub. Sõnadega püüame teda püsti hoida. Sõnad aga on suured ja seest tühjad. Kes seda veel paremini peaks teadma kui meie, näitlejad.

Sina lähed, tagasi ei vaata. Mina pingutan sõnu öelda. Sina naeratad oma Jakobi Petsi naeratust, mis su näo üleni särama pani – pinguta kõvemini, Suuman. Õigupoolest ütleksid sa Toomas. Olid üks väheseid, paarist-kolmest inimesest siinilmas, kes mind Toomaseks, koguni Toomaks hüüdis. Teiste puhul oleks see olnud talumatu. Sinuga – ­ainuvõimalik.

Sama ainuvõimalik nagu sa isegi. Härrasmees – üleni. Olen su olekut aina imetlenud, olen su olemisest ilmselt ka üht-teist laenanud. Samas – laenata saab vaid välist. Ja väline petab. Petab laenaja puhul. Sinu puhul mitte iialgi. Sina olid Peeter Jakobi, ainuvõimalik. Sa ei kordu, sind ei saa teeselda. Kui mu sõnadest mingigi kaja veel sinuni jõuab, siis ole uhke, Pets. Iseenda üle.

Kõigi sõnade, vaikuste, tulekute ja minekute üle ja ümber jääb veel midagi. Need on aastakümned, mis me koos ühes majas olime. Mõnda aega koguni garderoobikaaslased. Küllalt pikk aeg, et tunda, näha ja vahel harva ka jagada seda, mis jääb kõigi väliste piiride ja vormide ja olemiste taha ja sisse. Aga sellest me ei räägi. Seda me teame. Selle üle olen mina uhke. Usalduse üle.

Kõik me kõnnime inimeste teed, Pets. Oleme sellest teest ja temal kõndimisest ja jooksmisestki omavahel rääkinud ja kuulanud palju. Ja inimeste tee viib kord varem või hiljem ka neile radadele, kus sina praegu rändad.

Mine julgelt ja püstipäi! Hoia Rakvere Teatri lippu kõrgel.

Lugupidamisega, Suuman

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles