Vaba Lava ei alusta pauguga

«Mikiveri tagi» on Peeter Sauteri näidend teatrist, teatrikoolist, meistritest ja kadunud epohhidest. Ivar Põllu lavastuses, mida mängitakse Telliskivi loomelinnakus avatud Vaba Lava teatrimajas, mängib ka lavaka lõpetanud Sauter. Foto: Gabriela Liivamägi

Vaba Lava teatrimajas esietendunud Tartu Uue Teatri lavastuse «Mikiveri tagi» idee on tugev – idee katkemisest. Vaese teatrina vormistatud lavastus kannab pea–aegu lõpuni, siis vajub ära.

Juhused on sümpaatsed. Mu kunagine ülemus raamatupoes armastas ikka öelda, et elu koosneb juhustest, kui jäin talle vahele sellega, et istusin kassas. Lugesin millalgi Postimehe kultuuritoimetuse lillal diivanil jõudehetke veetes viimast Teater.Muusika.Kino numbrit. Juhuslikult jõudsin ma ajakirja sirvides Peeter Sauteri tekstini, mis koosnes tema lavaka ajal kirja pandud märkmetest oma õpetaja Mikk Mikiveri õpetustest.

Et oleks väike ülevaade, millega oli tegu, tooksin mõne näite. «India Nāṭyaśāstra ütleb: silm läheb sinna, kuhu käsi läheb, mõte läheb sinna järgi, kuhu silm läheb, tunne läheb sinna järgi, kuhu mõte läheb... » Või: «Väga traagiline on alati koomilise piiril.» Oli huvitav lugeda, sest loomulikult tean ma Mikiveri kui näitlejat ja lavastajat, aga ei teadnud Mikiveri kui mõtlejat, vähemalt sellisel kontsentreeritud kujul. Miski Eesti teatriloos asetus minu jaoks natuke uude perspektiivi ja sellised asjad teevad rõõmu.