Ajakirjanik Estonia huku päevast: õudne on mõelda, et intervjuu ajal olid paljud veel vees

Kuidas Estonia katastroofi päeval sai raadiotoimetusest nõustamiskeskus, meenutab Erki Berends, Kuku Raadio üks asutajatest.

«Estonia läks põhja.» Need olid esimesed sõnad, mida Berends täpselt 20 aastat tagasi kuulis. Jüri Aarma helistas talle kell pool kuus hommikul. Viis minutit enne esimese kella kuueseid uudiseid oli Berends kohal.

Erki Berends linnahalli juures, kus 20 aastat tagasi asus Raadio Kuku stuudio.

FOTO: MIHKEL MARIPUU/PM/SCANPIX BALTICS

Stuudio asus sel ajal linnahalli keldris. Mitte kunagi varem ei ole ta enda sõnul nii kiiresti tööle jõudnud.

Kuku toimetusse saabus päeva jooksul ka palju neid, kes laeval olnud lähedaste kohta informatsiooni otsisid.

Berends: «Inimesed ise tulid ja rääkisid oma loo. Töötasime tegelikult nagu psühholoogia büroo. Mida saab üks laevafirma, kel niigi tohutu jama kaelas, öelda inimestele, kes on Võrumaalt või kusagilt mujalt kaugelt tulnud? Neil oli vaja mure hingelt ära saada. Nad ikkagi veel lootsid - sest teati, et päästetuid on veel - et võibolla just nende tuttavad on nende hulgas.»

Saatejuhid lugesid päeva jooksul ette nimekirju pääsenutest. Nimekirju oli palju ja nad erinesid üksteisest - nii mõnigi hukkunu nimi sattus pääsenute hulka ja vastupidi. Seetõttu heideti Berendsi sõnul neile hiljem vigaste nimekirjade ettelugemist ette.

Kell kolmveerand kümme sai saatejuht Jaan Rõõmussaar telefoni teel kätte ühe pääsenu, Neeme Kalgi, kellega ta kohe otse eetris intervjuu tegi.

Berendsi sõnul on tagantjärele kõhe mõelda, et samal ajal olid veel nii paljud külmade Läänemere lainete vahel.

Kuula intervjuud äsja pääsenuga Kuku raadios:

Peagi jõudis Soome raadio kaudu stuudiosse salvestis Estonia teise tüürimehe, Arvo Ainsalu, viimastest sõnadest.

«Selle mehe jutu kõla ja kõik see, mis peegeldas olukorra karmust, oli see, mis pani külmajudinad mööda selga jooksma,» meenutab Berends hetke, mil ta Estonia pardalt viimaseid sõnu kuulis.

Teise tüürimehe abipalve:

Kuku raadio ajakirjanikud töötasid veel hiliste tundideni ning koju Berends ei läinudki. Appi tulid ka ajakirjanikud, kes sel päeval tööl ei pidanud olema.

«Tajusime, et inimesed istuvad raadiote juures, nutavad, on õnnetud,» põhjendab ta. «Et see info, mis meie kaudu nendeni jõuab, on eluliselt vajalik.» Samas rütmis jätksid nad veel kaks päeva.

Tagasi üles