Kauaaegne Postimehe fotograaf Peeter Langovits meenutab, kuidas käis piltnike töö 20 aastat tagasi tol traagilisel päeval, mil saabus teade parvlaev Estonia hukust.
Fotograaf meenutab: telekaadritest said sündmusfotod
28. september 2014, 09:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Öö oli tormine, tugev tuul lõõtsus akna taga, magasin rahutult. Äratusega lülitus sisse raadio. Jäin veel hetkeks voodisse, et uudiseid kuulata. Unisena jõudis Kuku raadiost minuni teade katastroofist Stockholmi teel olnud reisiparvlaevaga Estonia. Olin šokis.
Peas vasardas ikka ja jälle mõte: see ei ole võimalik, see oli ju nii suur laev! Kui aga tegelikkus kohale jõudis, kiirustasin kohe tööle. ETA fototoimetusse jõudes oli juba kohal ka teisi murelikke ning ärevuses kolleege. Telefonid olid punased, väliskanalid vajasid kiiresti fotosid reisilaevast ja eelkõige reisisadamast, kuhu olid kogunenud katastroofiohvrite lähedased ning hulgaliselt ajakirjanikke.
Estoniast sai maailmapressis uudis number üks. Murest murtuna ja pisaraid tagasi hoides tegid ETA piltnikud oma tööd. Intervjueeriti ja koguti infot, oodati uusi nimekirju pääsenute kohta. Olukord oli rusuv, meeleheide ja valu täitsid terminali mitmeks päevaks.
Püüdsime toimetuses leida võimalusi kopteriga lennata, kuid ilmastik seda ei võimaldanud. Kasutasin võimalust jäädvustada televiisoriekraanilt Soome TV kanalitelt hetki sellest, kuidas soomlased päästetuid helikopterist välja kandsid. Tragöödia on jätnud hinge sügava jälje, ikka ja jälle mõtlen neile hukkunutele, imekombel pääsenutele ja paljudesse peredesse jõudnud suurele murele. Paraku meenutavad tollased telekaadrid päästetutest tänaseni ühese vastuseta püsinud müsteeriumi – kuhu kadus osa päästetutest, nende seas ka pardal olnud kapten Avo Piht.
