Andres Tarand meenutab: terves ministeeriumis oskas vaid üks sekretär arvutit käima panna

Andres Tarand Foto: Liis Treimann

Andres Tarand oli Estonia katastroofi ajal keskkonnaminister ja kuu aega hiljem sai temast peaminister (08.11.1994–17.04.1995). Ta rääkis usutluses Marti Aavikule toonasest valitsuse õhustikust ja otsuste tagamaadest.

Kui Estonia hukkus, oli ju Eestis valitsuskriisi teine päev. Mis meeleolud valitsesid?

Jah, see oli üks halb asjaolu, et peaminister Mart Laar oli umbusaldusavalduse tõttu üsna endast väljas. Nii et kui valitsus 28. septembri hommikul kell 9 kogunes, siis koosoleku juhti õieti ei olnud.

Millal valitsus innukalt tegutsema hakkas, kes ohjad haaras?

Praeguse riigiaparaadiga on võrreldamatu, kui koba see asi meil oli. Mina olin juhtumisi siseministri kohusetäitja, sest Heiki Arike oli puhkusel. Pool neli öösel helistas kantsler Gero Kartau ja rääkis, et Estoniaga on juhtunud mingi õnnetus. Ma küsisin, et kuidas inimestega lood on. Tema vastas, et ei ole vist ohvreid. Umbes kaks ja pool tundi ei teadnud keegi mitte midagi.

Mina lidusin kodust siseministeeriumisse – jala oli kõige kiirem. Siis selgus, et keegi ministeeriumisse kogunenutest ei suutnud kasutada ministeeriumi arvutit. Ainult üks sekretär teadis, kuidas seda käivitada sai. Esimene asi, mis oleks kohe tulnud tegema hakata, oli inimeste nimekiri, kes olid laeva peal. Kõige paremini tegutses hilisem admiral Tarmo Kõuts, kui ta kohale jõudis. Ta tundis siseministeeriumi asju mingil määral. Asendusminister on ju suhteliselt võhik teise ministeeriumi asjus. Kõuts andis siis küllalt asjalikke, täpseid korraldusi ja asi hakkas liikuma.

Muidugi, president Lennart Meri sai juba hommikuvalguses väga pahaseks, et ikka midagi valitsuse poolt veel ei liigu. Ma usun, et esialgne nimekiri sai suurte raskustega järgmise päeva ennelõunaks valmis. See oli muidugi väga ebatäpne. Liberalism, mis iseloomustas Eesti esimesi valitsusi, oli ju nii suur, et kellegi nime pole vaja küsida, kellegi sisseregistreerimist pole vaja – sellised asjad tegid nimekirja koostamise väga keeruliseks.

Tasapisi asi liikus ja siseminister Heiki Arike tuli ise ka puhkuselt tööle, poole päeva pealt. Ikkagi kuuldused levisid ja raadio andis infot, niipalju kui seda oli. Esimene informatsioon tuli Soome kaudu.  

Kui aktiivne oli Eesti valitsus järgnevatel päevadel ja nädalatel?

Siis oli valitsus juba täiesti asjakohane ja koosolekuid tehti. Oli muidugi üleminekuaeg. Laar küll püsis, sest uue valitsuse tegemine võtab ju alati teatud aja. Kuna valitsuskriis oli põhiliselt partei sisetüli, mis Laari kukutas, siis meeleolud ei olnud kuigi head ja töömeeleolu ka mitte.

Hiljem Andi Meistri komisjon ebaõnnestus. Ta oli teede- ja sideminister ning oli küll põhjendatud, et ta komisjoni etteotsa määrati. Aga ajakirjandus hakkas teda materdama ja ta loobus sellest kohast. Siis tuli kapten Uno Laur, kes oli väga mõistlik mees, vana ja kogenud. Rahvusvaheline mõõde, mis juurde tuli – igasugused instituudid ja asutused olid ikkagi Euroopa koorekiht, kes oma tööd hakkasid tegema.  

Ma arvan, et see oli juba jaanuaris, kui minu juurde tuli Rootsi saadik Lars Grundberg ettepanekuga, et kuulutaksime välja hauarahu, millel oli õige mitu mõtet. Uurimiskomisjoni aruanne sai palju kriitikat, et oleks tulnud ikka veel uurida. Kas laeva põhjas on auk ja muud niisugused jutud, mis läksid järjest fantastilisemaks. Igasugu harrastussukeldujaid liikles juba üsna palju. Minu arvates oli hauarahu mõte jumala õige ja nii valitsus selle ka välja kuulutas. See oli kõigi kolme riigi – Eesti, Soome ja Rootsi – lepe, et keegi ikka märkab, kui seal midagi tegema hakatakse.

Ükskord tõusis uue uurimiskomisjoni tegemise mõte veel üles – 2008. See oli nähtavasti rohkem seotud 2009. aasta valimisteks valmistumise kui tõsise uue uurimisega. Evelin Sepp Keskerakonnast ajas seda koos Margus Leivoga. Alguses ma saatsin nad kuu peale, aga kuna ma Leivot hästi tundsin ja ta mind keelitas, et ma võiks korra komisjoni tulla, siis ma ka käisin. Mul jäi ikkagi mulje, et … on paratamatus, et millegagi peab tähelepanu tõmbama, ja siis vahel tulevad riigikogulastele veidraid mõtteid.

Igasugused kahtlused… Selge, et need KGB mehed, kes tööta jäid, müüsid kõike. Rootsi luure ja kõik nad tegutsesid. Et nad siit mingit kola ära vedasid, ei olnud seaduspärane, aga meil ei olnud ju võimalik midagi eriti kontrollida – kõik riigiorganid olid veel lödid. Neid teooriaid, ma arvan, pole küll enam erilist põhjust arendada. Ega taktikalist tuumarelva ikka ringi veetud. Nii et isegi veel 2008. aastal natuke pingutati üle, aga riigikogu hääletas, et ei hakata uut komisjoni tegema.  

Rootsi ja Soome ametiühingud halvustasid katastroofiga seoses sihiteadlikult Eesti meremehi. Kas valitsus tegeles aktiivselt ka Eesti ja meie meremeeste maine kaitsmisega?

Võib-olla välisministeeriumis oli midagi. Mina isiklikult olin saadik Grundbergiga heas läbisaamises ja rootslased vabandasid ametiühingute pärast.

Sellel ajal oli nii tavaline suhtumine, et on mingi Vene rüpest pudenenud pisike kild... Me kõik töötasime maine nimel. Tollal oli iga reisi kohustuslik osa seletada, mis me oleme. Praegu tunduks see naeruväärne, aga siis oli seda väga vaja.

Valitsuste vahel küll mingit niisugust hõõrumist polnud, aga kõik on ju demokraatias vabad ütlema, mida tahavad, ja nii ka ametiühingud. Eesti tuli ikkagi Läänemere reisijate veos konkurendiks. Palju aega ei läinudki, kui Tallink muutus kõige paremaks. Võib-olla nad aimasid seda. Muidugi ka odava tööjõu teema, aga meil olid võrreldes Rootsi ja Soomega ju kõik palgad madalad.

Kas Estonia katastroof oli poliitika mõttes tülitekitav või vastupidi, valitsust koondav sündmus?

Kui ma lõpuks oma valitsuse kokku sain – seal ju ka enne õige palju vigurdati –, siis see pigem liitis. Meil oli lühike aeg ja ei olnud põhjust mingit tüli kiskuda. Arusaam ja koostöö oli parem kui mitmetelgi hilisematel koalitsioonidel, sest peaminister otsustas rohkem, kuna erakonnad olid nõrgad. Minu meelest peaks kogu aeg seda rakendama, et senikaua kui peaminister valitsust juhib, on tal otsustavam sõna kui partei tagatubadel. Niipea kui see ei meeldi, siis peaminister ise ütleb, et aitab, härrased, läheme laiali.

See vari, mis meile langes, ohvrite suur hulk ja et laeva nimi oli Estonia, tegi tagapõhja traagiliseks ka poliitilises mõttes. Teatud solidaarsust võib-olla ikka suurendas.

Kas katastroofist jäi mingeid püsivaid jooni, mis mõjutasid hilisemat Eesti poliitikat?

Võib-olla läks meie tähelepanu igasuguste julgeolekut tagavate asjade peale. Kõik see võttis küll palju aega, kuni päästeamet ja muud sellised asutused muutusid ELi riikidega võrreldavaks. No isegi riiklik statistika oli veel 1994. aastal nii mage, et seda ei võetagi tõsiselt – 1995 on esimene korralikuma statistikaga aasta, enne oli üks sodipodi.

Keegi ei saa otse öelda, et Estonia katastroofi põhjustas hooletus, küll aga oli tegemist loodusjõudude alahindamisega. See on tsivilisatsiooniga kaasnev pahe: istud autos ja ei tule meelde, et sa võid kellegagi kokku sõita. Me oleme liikunud õiges suunas.  

Kas Estonia katastroofi kasutati ka 1995. aasta valimiskampaanias ära?

Ei tule meelde. Keegi ei langenud nii madalale, et katastroofi kuidagi poliitikute kaela ajada.