Kalle Muuli: kompartei lõpu algus

Streigikomitee juht Mihhail Lõssenko oma kabinetis. Foto: EFA

«ENSV Ülemnõukogul ei kulunud poolt tundigi, et oma augustikuised otsused farsiks muuta. Ilma igasuguse arupidamiseta loobuti valija paiksustsensuse rakendamisest eelseisvatel kohalike nõukogude valimistel. Nüüd on igal tambovlasel, kes hiljemalt 9. detsembriks suvatseb siiapoole Peipsit kolida, võõrandamatu õigus otsustada, kes hakkab Eesti külades ja linnades elu korraldama.»

Nii algas veerand sajandit tagasi üks mu elu esimesi poliitreportaaže. Iseenda tsiteerimine pole kindlasti tagasihoidlikkuse tipp, aga need 1989. aasta sügise hakul Edasis ilmunud read annavad hästi aimu nii tolleaegsest ajakirjandusstiilist kui ka kohalike valimiste ümber puhkenud võitluse kirglikkusest.

Ilmselt võiks jäädagi vaidlema selle üle, kas 1989. aasta 10. detsembril toimunud kohalike rahvasaadikute nõukogude valimised olid vabad või mitte. Valimistest võttis osa üle kümne partei ja valimisliidu ning esimest korda sai kohalikesse nõukogudesse üles seada mitu kandidaati. Tallinnas näiteks oli 80 kohale 350 kandidaati. Aga kandideerida ja hääletada said ka okupatsioonivägede võitlejad. Neile oli reserveeritud üks mandaat igas valimisringkonnas, kus väeosa paiknes.