Tõeline pehme jõud

Mulle tundub, et isegi enne seda, kui Jaak Joala 1990. aastatel avalikkusest täiesti eemale tõmbus, ei andnud ta oma intervjuudes mingeid vihjeid selle kohta, kuidas ta enda arvates kogu tema muusikat ja karjääri võtta tuleks.

Küsijatel (ja mitte ainult neil) oli mingi skeem Joalast Eesti kultuuriloo jaoks muidugi olemas, see kinnistus ja tardus ajalukku, kuigi nüüd pärast laulja surma ja eelseisvate aastate jooksul tuleb vist selle mudeliga mõnevõrra nõudlikumalt, küsivamalt ja umbusklikumalt silmitsi seista.

Mudel kirjeldas noorukit, kes 1960.–1970. aastate piiril, rahvusvahelisest biitbuumist nakatununa, esindas siin, Eestis, noort ja siirast «oma» popmuusikat ning kes kasvas siis tegelikult ennekuulmatute mastaapideni terves Nõukogude Liidus, kaotades selle käigus midagi ja võites samas tohutult. Osalt oli see poliitiline lugu, mida ühed rääkisid reetmise ja teised läbilöögi võtmes. Eestlased olid hämmeldunud ja häiritud, samas omajagu uhked selle üle, kuidas keegi, keda nad omaks pidasid, nendeni nüüd tagasi peegeldus.