Kütusevarguses osalenu ema on nõutu: miks politsei noori kuulirahega kostitas?

25. septembri ajalehtedes on avaldatud artiklid Jõhvi linnas kell 2.06 toimunud kütusevarguse kohta Rakvere tänava Statoilis. Kirjutatud on, et kütust tankinud noormehed olid kõik alaealised ja üks nendest oli tankimisel riietatud politseivormi. Mainitud on ka seda, et noormehed jätsid kütuse eest mingil põhjusel tasumata ja sõitsid minema Lüganuse poole,kus politsepatrull nad avastas ning kust sai alguse metsik tulevahetusega eluohtlik tagaajamine. Artiklites on kirjutatud,et patrullautos olev politseinik tegi kaks hoiatuslasku ja lasi seejärel läbi põgeneva sõiduauto esirehvi.

Samas kirjutatakse, et mingil ajahetkel hakkas keegi autos olevatest noortest relvataolise esemega politseiauto suunas sihtima. Metsik tagaajamine lõppes 2.40, kui sõiduauto Volvo tühja rehvi tõttu sõiduteelt välja kraavi sõitis.

Olen ühe nendest noormeestest lapsevanem ja tõtt-öelda juhtunust väga šokeeritud. 25. septembri öösel ootasin oma poega koju, kuid millegipärast teda ei tulnud. Maja juurest hoovilt oli kadunud ka pojale lepingu alusel kuuluv sõiduauto Volvo, mille poiss ostis oma raha eest, kui oli möödunud aastal, 16-aastaselt piiratud õigusega esmased autojuhiload saanud. Oma sõpradega sai siis autot remonditud ja paaril korral ka kodu lähiümbruses sõidetud. Umbes kaks ja pool nädalat tagasi tundis möödasõitev politsei patrullauto sõiduauto vastu huvi ja hakkas sõiduautole järgi sõitma. Kui auto ei peatunud, siis kasutas politsei «siili» ja peatas auto. Autos olevaid isikuid küll ei tabatud, kuigi kohal oli ka teenistuskoer, kuid minu pojale koostas Rakvere politseinik T. L. suurte ähvarduste saatel väärteoprotokolli. T. L. ähvardas, et kui järgmisel korral auto politsei märguande peale ei peatu, siis politseinikud rammivad ja tulistavad sõidukit.

Sellel eelviimasel korral tulin isiklikult sündmuskohale, et see probleem sõidukiga ära lahendada ja viia ära lepingu järgi pojale kuuluv sõiduk. Minu autol olid tagumised talverehvid ning kohal olev politsei kasutas võimalust mind trahvida 36 euro suuruse summaga, mille vastu mul pole midagi vaielda. Soovisin auto ära viia ja see minul tol korral õnnestuski.

Mäletan väga selgelt, et politseitöötajad pildistasid poja Volvo igast kandist üles, pildistasid sõiduki tehnilist passi ja lepingut ja kandsid need andmed oma andmebaasi. Samas ähvardasid nad mitmel korral, et kui selle sõidukiga ilmnevad jälle probleemid, siis nad rammivad sõidukit ja kasutavad peatamiseks tulirelva. Mul hakkas tollel korral juba süda politseinike ahistavate ähvarduste tõttu valutama ja ma ei saanud enam rahulikult olla. Hoiatasin oma poega ja tema sõpru politsei tegevuse eest ja nad ei sõitnud enam autoga.

Auto seisis pikalt maja ees, kuid politsei patrullautod käisid igal ööl meie maja juures kontrollimas - tõenäoliselt seda, kas auto ikka seisab sama koha peal. Mind hakkas see häirima, sest kartsin, et noored lähevad politseiametnikega tülli. Ühel korral õnnestus mul küsida, miks nad käivad minu eramaa piirkonnas nii tihti.Vastus oli umbmäärane, kuid pärast seda nad enam ei tulnud.

Tundsin end kohe turvalisemalt, aja jooksul ununesid ka hirmutavad ähvardused alaealiste pihta tulistada.

25. septembri öösel aga, kui poega kaua koju ei tulnud ja ka sõiduauto Volvo oli maja eest kadunud, aimas mu süda halba. Järsku helistaski mulle poeg ja ütles,et neid ajab taga politsei patrullauto ja tulistab neid. Poiss oli väga ehmunud. Kuulsin läbi telefoni umbmääraseid paukusid ja läksin endast välja. Helistasin lastele tagasi ja küsisin nende asukohta. Seejärel sõitsin kohe välja piki Peterburi maanteed Narva suunas. Minust möödus suure kiirusega töötavate vilkuritega politseiauto, mille järel ma hakkasingi sõitma, sest arvasin, et see auto sõidab sündmuskohale. Helistasin veelkord pojale ja sain teada,et Volvo sõitis kraavi ja et politseitöötajad on sõiduki igast kandist ümber piiranud.

Vaatamata emotsioonidele ja närvipingele õnnestus mul jõuda sündmuskohale, kus helkisid politseivilkurid ja oli väga palju ametnikke. Vaatepilt, mis avanes, ei olnud meeldiv. Mida sel hetkel emotsionaalse pinge all tundsin, on võimatu kirjeldada, sest kõik toimus väga kiiresti. Esimene, mida nägin, oli sõiduauto Volvo parempoolne külg, mis oli teelt pisut välja sõitnud, samuti kolme noort inimest, kõhuli auto kõrval pikali maas, pead üles tõstetud. Seda pilti nähes haarasin oma fotoaparaadi ja üritasin pildistada. Kui tegin esimese ülesvõtte, tuli mitu politseinikku mulle rinnaga vastu ega lubanud pildistada. Politseinikud küsisid, kes ma olen, mille peale vastasin, et ühe lapse ema. Kohe astus juurde keegi minule tundmatu ametnik, kes käratas mulle, et käigu ma siit minema. Ütlesin, et ta ei karjuks mu peale. Politseinik karjus edasi, et ta teab mind ja et mina kasvatasin oma pojast päti. Ütlesin selle peale, et tal ei ole õigust mind nii solvata. Samal hetkel kuulsin maaslamavate poiste juures seisva politseiniku häält, mis teadustas kõigile minu perekonnanime.

Järgmisena kuulsin, kuidas üks politseinik ütles: «Nagu ema, nii ka poeg!» See solvas mind väga.

Kuna politsei käitus minuga provotseerivalt ning solvas mind ja minu perekonda avalikult, siis hoidsin vaevu oma emotsioone kontrolli all, mida soovitasin ka politseinikel teha. Minu poeg ärritus solvangute peale väga ja astus politseinikega sõnavahetusse.

Siis hakkas politsei nõudma, et ajaksin oma sõiduki eemale, mida ma ka tegin. Üks politseiametnik hakkas minu peale karjuma, et kaoksin minema, paneksin gabariidituled põlema ja et olen helkurita. Ta ähvardas, et kui ma seda ei tee, siis teeb protokolli ja pildistas autot. Mäletan, et ta karjus, et paneb käed raudu. Selle käitumise peale oli väga halb täita tema käsku. Siiski otsisin autost helkuri, mida talle näitasin.

Kui noored inimesed olid ära viidud, sõitsid kõik peale kahe politseiniku ära. Mina ei saanud oma autot käima, gabariiditulede põlemise tõttu oli auto aku tühjaks saanud. Üks politseinik aitas auto käima. Kohale saabunud uurija nõudis aga auto dokumente ega andnud neid mulle enam tagasi. Ütlesin, et sõiduk Volvo kuulub lepingu järgi mulle, kuid on ümber registreerimata.

Küsimusele, mis on juhtunud, vastas uurija, et toime on pandud rööv. Politseiuurija lubas mulle sõiduki tagastada 40 minuti pärast, kui teine uurija oma toimingud lõpetab. See uurija võttis minult avalduse, milles oli kirjas, et sain auto kätte ega oma politsei vastu mingeid pretensioone. Kinnitasin selle oma allkirjaga.

40 minuti pärast tuli aga teine, seekord väliuurija, kes keeldus mulle autot väljastamast, kuigi uurija oli toimingud ära teinud. Kui ma huvitusin, miks, nõudis ta minult auto dokumente ja küsis, kas ka bensiin on minu oma ja ähvardas mu käed kohe raudu panna. Sellepeale sõitsin sellest hirmsast kohast minema nii ruttu kui võimalik.

Minule kuuluv sõiduk Volvo viidi Jõhvi politseiparklasse, kust ma ta 29. septembril rikutud olekus kätte sain. Vahetasin Jõhvi töökojas sõiduki tühje rehve ja sain ühest kätte moonutatud ehtsa kuuli, millega politsei oli tulistanud alaealisi.

Hiljem noormeestega vesteldes selgusid juhtunu kurvad üksikasjad. Vastupidiselt kahele hoiatuslasule ja kolmandale, millega tulistati rehv tühjaks, tühjendati alaealiste noorukite pihta kogunisti kaks salvetäit padruneid. Hirm hakkab, sest keegi oleks ju võinud surma saada!

Poisid räägivad, et kui politsei neid peale Lüganust taga ajas, tulistati nende pihta pidevalt, alles Peterburi maanteest enam mitte.

Minu alaealine poeg väidab, et politseinik ütles talle juba kohapeal, et nad tühjendasid nende pihta kaks salvetäit padruneid. Kas oli see õige, kui politsei andmebaasis oli ju eelnev korrarikkumine fikseeritud, auto pildistatud, dokumendid samuti? Noori oli ähvardatud rammimisega ja tulistamisega, kas politsei viis nüüd selle ähvarduse täide?

Noored inimesed, kes autos viibisid, väidavad, et 35-eurone bensiini pisivargus pandi toime poiste omavahelise kihlveona, kes neist julgeb politsevormis esineda. Noored rääkisid ka, et mitte keegi ei ole neist õhupüssiga politseiautot sihtinud ega relva ähvardusel kütust röövinud, vaid autosse juhuslikult kolimise käigus jäänud õhupüss taheti sõiduki aknast välja visata, et politsei neid ei karistaks juhul, kui õhupüss autost avastatakse.

Lõppkokkuvõttes said noormehed karistada, aga see lugu oleks võinud lõppeda politsei tulistamise tagajärjel ka kellegi alaealise elu hinnaga. Sellised mõtted tekivad mul emana, kui hoian käes auto rehvist leitud kuuli.

H.

------------

POLITSEI KOMMENTAAR

Joel Alla, Rakvere politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse juht

Arusaadavalt tunneb iga lapsevanem muret oma lapse heaolu pärast. Ta teeb kõik selleks, et lapsel oleks igati täisväärtuslik elu. Kuid iga lapsevanema kohustus on ka jälgida ja suunata oma lapse eluteed, et tast kasvaks korralik ja seaduskuulelik inimene, kes ei saadaks korda õigusrikkumisi.

Tunnistab ju pr H. isegi, et ostis sõiduauto oma alaealisele pojale, kellel on piiratud juhtimisõigus ja kes käis kodu lähiümbruses proovisõitu tegemas. Selle kohaselt oleks ta pidanud jälgima, et juhul kui poeg roolis on, istuks ta kõrval juhiluba omav kaine täiskasvanud sõidukijuht. Seda aga ei juhtunud korduvalt, mis oli kindlasti üheks põhjuseks, miks noormehe käsutuses olev sõiduauto ei peatunud politsei märguande peale. Ka seda ütleb pr H. ise, et eelviimasel korral kasutas politsei poisi auto peatamiseks «siili». Tooks esile, et lisaks Jõhvi juhtumile, on noormees veel mitmelgi korral politsei eest ära sõitmast tabatud.

Kui pr H-le tundub, et politsei sihilikult kiusab ta poega, siis nii see pole. Vaadates noormehe viimase aja kokkupuuteid politseiga, siis enamus juhtumitest on toimunud öötundidel. See on aeg, kus väga sageli pannakse maapiirkondades toime süütegusid. Elanikkonna turvatunde tagamiseks on politsei kohustuseks kontrollida kahtlaseid sõidukeid ja sõidukis viibivaid inimesi. Sel moel on tabatud palju vargaid, kes on näiteks talumajades võõrast vara ihaldamas käinud.

Sõidukite kontrollimisel ei tea politsei sageli, kes tegelikult roolis on. See ongi ka peatamise põhjuseks. Kui sõiduk aga ei soovi peatuda, siis on selge, et suurt rolli hakkab mängima inimese taust – ta on kas alkoholijoobes, puudub juhtimisõigus või on tal mõni muu põhjus mitte alluda politsei peatamismärguandele. Selliste juhtumite korral peab kiiresti tegutsema ja politseinik on tihtipeale raske valiku ees, kas asuda mittepeatunud sõidukit jälitama ja püüda tal võimalikult pikalt kannul püsida kuni teekord ükskord lõppeb, või kasutama äärmusliku vahendina teenistusrelva, mis lõpetab peagi kihutamise. Jõhvi juhtumi puhul kulges jälitamine kõrvalteel ja kui politseinik otsustas rehvi tühjaks lasta, tegi ta eelnevalt mitmeid hoiatuslaske. Ilmselt on enamikule elanikkonnast mõistetav see, et hulljulged liiklushuligaanid tuleb liiklusest kõrvaldada, sest nad kujutavad ohtu iseenda elule ja tervisele, mis aga veelgi hullem, ohustavad ka teisi seadusekuulekaid kaasliiklejaid.

H. perekonnaga on politseil viimastel aastatel olnud väga tihedaid kokkupuuted. Kahjuks halvas mõttes, sest paturegister on nii naisel kui ka pojal pikk. Vaatamata oma noorele eale on noormehe suhtes algatatud mitmeid kriminaal- ja väärteomenetlusi. Eelnevalt karistuseks määratud rahatrahvid on jäetud kõik tasumata.  Noormees on kriminaalhooldaja järelevalve all ja allutatud käitumiskontrollile. Kõik need asjaolud said määravaks aresti taotlemisel. Väga rumal oli autos olnud noorukitel sõlmida kihlvedu, mille käigus pidi ta politseivormis varastama bensiini.

Sageli on pr H. isiklikult sündmuskohtadel ja sõnavara, mida ta kasutab politseinike suhtes, ei kannata trükimusta. Selleks, et politseinikud saaksid rahulikult tööd teha ja ei peaks taluma naise agressiivsust, palutakse tal sündmuskohtadelt eemale hoida. 

Vaatamata süüdistustele ja etteheidetele jätkab politsei oma igapäevast tööd seadusega ette antud piirides ja teeb kõik selleks, et nende perekonnast saaks üks seadusekuulekas ja väärikas Eesti pere. Loomulikult peab tahe olla korralik tulema ka H. perekonna poolt.