Hollandi prostituutide esindaja arvates ei tohiks Amsterdamis seksiäri kinni panna, nii nagu Saksa teadlane soovitab, samas Itaalias püütakse kundesid üldse põldude vahel.
Lõbumajakombed Euroopa riikides: kes põllu vahel, kes seebiga
8. oktoober 2014, 15:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti majabordellidest on kümne aastaga saanud korterbordellid, mis teeb kupeldamise avastamise aina keerulisemaks. Kas Eestis peaks prostitutsiooni üldse ära keelama? Peaks küll, arvab näiteks psühhoterapeut ja MTÜ Eluliini juhatuse liige Eda Mölder, kes on aastate jooksul nõustanud sadu Eesti prostituute.
Hollandis on prostitutsioon täiesti avalik ja reguleeritud juba 14 aastat, aga ka seal tekitab see teema vaidlusi. Enamik Hollandi paarikümne tuhandest seksiäris osalejast on pärit Ida-Euroopast, mistõttu puudutab see ka meid, sest Eesti on inimkaubanduse lähteriik.
Amsterdami prostituutidel peab seep käepärast olema
Amsterdamis maksab ühe toa üürimine punaste laternate tänaval umbes 120 kuni 150 eurot – ja teenib umbes 500 eurot – päevas. Igas ruumis on kõik vajalik olemas. Muuhulgas näiteks nupp, millele saab hädaolukorras vajutada. Seksiäris osalejad käivad regulaarselt tervisekontrollides. Alates eelmisest suvest kehtib uus reegel: igas ruumis peavad olema rätikud, kondoomid ja pisikuid hävitav seep. Amsterdami linnapea Eberhard van der Laan on üritanud võidelda inimkaubanduse ja narkomaania levikuga, mis tema arvates kaasnevad automaatselt prostitutsiooniga.
Hollandi prostituutide ametiühingu esinaine Metje Blaak ütles Postimehele, et tema nii ei arva. Valitsus ja kohalikud omavalitsused kasutavad inimkaubanduse ja narkomaania märksõnu vaid ettekäänetena, et prostitutsioon üldse linnas ära keelata. Tegelikult on inimkaubandus tema arvates Amsterdamis hoopis kõvasti vähenenud.
Hamburgi punaste laternate tänavale lastakse vaid mehi
Saksa teadlase Axel Dreheri andmed viitavad millelegi muule. Ka Saksamaal on prostitutsioon lubatud ja reguleeritud nagu Hollandiski. Aga näiteks Hamburgis asuvale punaste laternate tänavale lubatakse vaid mehi. Kuigi poolpaljaid tüdrukuid liigub varastel hommikutundidel peotänava Reeperbahni lähedal ringi ka mujal. Ka Hamburgis on prostituudi-stereotüübiks idaeurooplannad.
Heidelbergi Ülikooli professori Dreheri sõnul on prostitutsiooni legaliseerimisel kaks mõju: see suurendab turgu ja seetõttu kasvab nõudlus. Teisalt aga, seaduslikult töötavad prostituudid võtavad töö ära naistelt, kes on prostitutsiooni kaasatud sunniviisiliselt. Dreher usub, et esimene mõju on siiski tugevam.
Blaak, kes töötas ka ise aastaid prostituudina, võitleb aga edasi prostituutide eest, kes teevad seda kui tööd, kes on selle ise valinud. «Tüdrukute sundimine seksiärisse tuleks kohe lõpetada,» nõustub ta. «Nad ei ole prostituudid, vaid ohvrid.»
Prostitutsiooni ei peaks tema sõnul Amsterdamis päris ära keelama, sest «see kuulub linnale», isegi kui see on kriminaalne.
Toscanas saab raha eest peale kehamõnude ka lilli nuusutada
Itaalias toimib prostitutsioon samadel alustel nagu Eestis: prostitutsioon ei ole seadusevastane, aga bordelli pidamine näiteks on. Nii on näiteks Toscanas kogunenud lõbutüdrukud imeilusate päevalillepõldude vahele.
Vabakutseline ajakirjanik Silvia Giannelli elab selle kuulsa Migliarino piirkonna lähedal ja sõidab sealt tihti mööda. Tema sõnul on õhtuti seal lausa ummikud, sest teed on kitsad. Iga kord, kui mõni auto peatub, et poolpaljate «põllutöölistega» jutule saada, peavad kõik tema järel kannatlikult ootama, kas saab kokkuleppele või mitte.
Giannelli sõnul töötavad Migliarinos enamasti transvestiidid ning kogu äri korraldavad kupeldajad, mistõttu toimub tegelikult päevalillede vahel karm ja ohtlik äri. Kuna neil bordelli ei ole, lähevad prostituudid klientide juurde koju. Kui sellist luksust lubada ei saa, õiendatakse asi sealsamas põllu peal ära.