Oma liistude juurde tagasi ei viinud Uibot sugugi keskeakriis, pigem hoopis keskea rõõmud. Algatus oli juba aegsasti tehtud – Udo Uibo esines raadio «Keelekõrvas», pani siis kõrvaklapid pähe ja hakkas inglise keelest ilukirjandust eestindama. Üle kümne teose on ta tõlkinud kindlasti, sealhulgas sellised menukid nagu George Orwelli «Valaskala kõhus» (1995) ja Anthony Burgessi «Kellavärgiga apelsin» (2001, 2. tr 2005). Viimane oma vene ja angloameerika segaslängiga oli kindlasti paras pähkel, aga etümoloogist tõlkijale arvatavasti ka omaette maiuspala. Parasjagu sobiv Uibo enda Keeles ja Kirjanduses ilmunud (ilmuvate?) «Etümoloogiliste märkmete» kõrvale. Eks Burgessi teksti eestindadeski olnud tarvis kaevuda ühe või teise sõna päritollu, aga pidi ka ise sõnavõlur olema. Seegi omaette kellavärk, täpne, kuid plahvatusohtlik.
Pole ime, et Uibo oma sõnalugusid vesteteks nimetab. Vaimukas vesteline stiil on talle alati omane olnud ja ei vea seegi kord alt. Tõsiteadus ei pea just tingimata purukuiv olema. Ning kõikvõimalikke esseiste ja kolumniste, iseäranis keeletajutuid, on meil niigi ülearu! Kes oskab ühe lause teise kõrvale seada, kuulutatakse kohe emmaks-kummaks neist, mõni korraga ka mõlemaks. Minu teada ei ole Udo Uibo püüdnud otsesõnu neist kumbki olla.
