Sportimisest oma lapsepõlvest ning tööst koolis kehalise kasvatuse õpetajana kirjutab Õpetajate Lehes olümpiavõitja Jaak Uudmäe.
Jaak Uudmäe: kuidas õpetajal rammestus peale tuli
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olin lapsena selline hoovis müttaja, trennis ma ei käinud. Kutsuti küll, aga ma ei tahtnud minna, ei raatsinud aega kinni panna. Alles siis, kui ma EPA-sse, praegusesse maaülikooli astusin, lõpuks läksin.
Üks põhjus oli, et sel ajal oli kehaline kasvatus kõrgkoolis kohustuslik aine, aga need, kes trennis käisid, kehalises käima ei pidanud. Olin selleks ajaks kõik kergejõustiku alad läbi proovinud ja sain aru, et kolmikhüpe mulle istub, nii et jäingi käima. See oligi konkreetse suunitlusega trenn, neli korda nädalas. Pärast esimest kursust möllasin küll suvi otsa ehitusmalevas, trenni ei teinud, aga alates teisest kursusest hakkasin regulaarselt harjutama. Teise kursuse lõpuks hüppasin juba 15.60 ja sealt alates läks asi tõsiseks.
Pärast seda, kui olin tulnud 1980. aasta Moskva olümpiamängudel kolmikhüppes olümpiavõitjaks, tegin tippsporti veel neli aastat. Hiljem töötasin eri ametikohtadel: olin Tartu rajooni Viktor Kingissepa nimelise kolhoosi spordimetoodik, Tartu ülikooli Kääriku spordibaasi juhataja, Otepää omavalitsuses eri ametites. 2000. aastal läksin vastavatud Rocca al Mare kooli kehalise kasvatuse õpetajaks ja töötasin seal 13 aastat. See juhtus tänu mitme hea asjaolu kokkusattumisele ja kujunes lõppkokkuvõttes kõige meeldivamaks ametiks, mis mul kunagi on olnud.
Ei oska öelda, kas seepärast, et mu ema oli eluaeg õpetaja, aga mulle see amet sobis. Lapsed tunnevad selle kohe ära, kui sa neist hoolid, ja vastavad samaga.
Andsin tunde 1.–5. klassini, see on kõige parem iga, kui kõik veel tahavad sporti teha ja teevad seda innuga. Algklassid oli mu enda valik. Olin ka varem muude tegemiste kõrvalt treenerina tegutsenud ja alati treeninud gümnaasiumipoisse. Mõtlesin, et vahelduseks oleks tore just väikestega töötada, ka mu enda lapsed olid selleks ajaks juba suured.
Meil oli nädalas kaks tundi kehalist kasvatust, üks tund ujumist ja üks tund peotantsu – kokku neli tundi liikumist. Soovitatakse, et võiks olla viis, nii et see oli peaaegu ideaalne. Koolil on oma väike staadion, võimla, ujula. Saime kasutada ka vabaõhumuuseumi territooriumi, kus oli tore matkamas ja orienteerumas käia. Eesmärk oli tutvustada võimalikult paljusid alasid: kergejõustikust suusatamise ja uisutamiseni. Loomulikult õpetasin kõik lapsed ka kolmikhüpet hüppama.
Paljud käisid kooli kõrvalt veel trennis. Kes ratsutamas, kes iluuisutamas, paljud mängisid tennist. Peaaegu kõik alad lauatennisest kuni golfini olid esindatud. Kooli ajal tuleb kindlasti sporti teha, ükskõik mis ala, kas või kabet. See hoiab vormis ja distsiplineerib. Eks ma ikka püüdsin õpilasi suunata ka, kui oli näha, et kellelgi mingi ala peale annet oli.
Toredaid mälestusi on sellest ajast palju. Kui klassis on 24 õpilast, jääb aega nendega ka suhelda. Ühel ilusal sügispäeval juhtus selline lõbus lugu, et olime just teise klassiga lõpetanud tunni vabaõhumuuseumis ja jalutasime tagasi kooli poole. Ütlesin oma kõrval kõndivatele tüdrukutele, et minul tuli nüüd rammestus peale. Oligi juba kuues tund ja rammestusel õige aeg tulla. Tüdrukud kohkusid ära, et kuidas nii, sul on ju Maie?! Minu abikaasa Maie oli nimelt meie koolis kergejõustikutreener ja lapsed tundsid teda hästi.
Vastasin, et mis Maie siia puutub, ega tema saa rammestust ära hoida. Ah rammestus, said tüdrukud lõpuks aru, nemad olid kuulnud, et armastus …
Aasta tagasi tulin koolist ära, see on noorema mehe töö. Mõnes riigis ongi kehalise kasvatuse õpetajal kaks eriala – mida vanemaks saad, seda vähemaks jääb kehalise kasvatuse tunde ja seda rohkem lisandub teise aine omi. Tunni andmine nõuab ju õpetajalt mitte ainult kehalist aktiivsust, vaid ka pidevat suhtlemist. Just see väsitabki kõige rohkem.
