Komöödiafilmis «The Blues Brothers» leidub ikooniline tagaajamisstseen, kus politseiauto kihutab sireenide unnates mööda ostukeskuse vahekäike ning jälitab peategelasi. Ostlejad vist pääsevad õnneks ehmatusega, kuid poed ja kaubad muljutakse kinolinal hooga prahiks.
Filmimist ei toimetatud mitte papist rajatud paviljonis, vaid reaalses USA Illinoisi osariigi hüpermarketis. See õitses 1960ndail, hiljem aga hääbus ning lõpuks suleti. Pärast filmimist seisid keskuse seinad veel pikalt ning alles paari aasta eest varemed lammutati.
Tühjaks jäänud hüpermarketeid on Ameerikas nii palju, et neile on pühendatud eraldi veebisait, märtsis ilmus The New Yorkeris mall’ide hääbumisest pikem lugu. Seal tsiteeritakse näiteks ühe Ameerika suurema kinnisvarafirma juhti Rick Carusot, kes ütleb, et kui tüüpilist USA hiidostukeskust (mall) ei õnnestu taasleiutada, muutub see 10–15 aastaga ajalooliseks anakronismiks.
Tuleme nüüd ookeani tagant Eestisse, siin on kogu see ajalugu muidugi hoopis põgusam. Eesti esimene hüpermarket oli Tihniku Maksimarket Tallinnas. Tegin selle avamisest 1994. aastal lugu ja uus, «peaaegu nagu Soomes»-ajastu tundus tõesti olevat saabunud, hoolimata krobelisest betoonpõrandast ja väga tagasihoidlikust sisustusest. Sealt ostetud taldrikud on praegugi köögikapis. Nüüd on kunagine Tihniku ime muidugi juba aastaid suletud olnud.
Vaatan aga, kuidas lähiajal kavatsetakse avada Ülemiste keskuse uhke laiendus, ning mõtlen, kas 2014 võib ehk saada Eestis hüpermarketi apogeeks – seda ameerikalikku kultuuri, kus ostukeskuses võib veeta terveid päevi, ei ole meil kuigivõrd tekkinud ja ilmselt jõuab USAst alanud langustrend ühel hetkel ka meile pärale.
Seda enam, kui rahvast vanamoodsate hüperkeskuste täitmiseks jääb vähemaks. Internetist ostlemine kasvab kindlasti ka Eestis, ning lõpuks ei ole see eriline mugavus, kui soovitud poe leidmiseks tuleb traavida sadu meetreid piki katusealuseid kaubatänavaid, kuhu jõudmiseks on tarvis eraldi aega varuda.
Vaadates samal ajal, kuidas otse Tallinna südames haigutavad järjest tühjad kaubanduspinnad, millele keegi pole suutnud mõistlikku rakendust leida, on raske uskuda ka keskusest eemal paikneva hüpermarketluse helget tulevikku. Kesklinna kaubatrendid on üldse nukrad: ei Stockmannis ega Tallinna kaubamajas leidu enam põnevaid elektroonikakaupu, mille vilkuvad tulukesed sageli meessoost huvilised üldse poodi sisse astuma meelitasid. Endises kaubamaja CD- ja raamatupoes kaubeldakse nüüd kodumaiste sokkidega. Selles on midagi postmodernset või isegi postapokalüptilist. Neid asju saame nüüd ju internetist ning peagi, usun, jõuab ka margariin miskit moodi otse veebist võileivale, marketeist mööda minnes.