Meil siin Inglismaal on geiabielud kevadest saadik seaduslikud, aga debatt ei taha vaibuda.
«Kuradi peded, elagu koos, kui tahavad, aga kirikliku laulatuse lubamine on liig mis liig,» arvab erukolonel Munro, kes esindab traditsioonilist inglise peremudelit. Munro on vanapoiss ja elab koeraga, rotveiler Beamishiga. Järglasi neil ei ole, ehkki nad pingutavad kõvasti.
Ka leedi Hamilton on traditsioonilise peremudeli tulihingeline toetaja: «Tõstame perverssusi kilbile. Tekib küsimus, mis järgmiseks?»
Noorpõlves oli leedi Hamilton mõnda aega kihlatud tuntud aviaatoriga, kelle lennuk tegi hädamaandumise leedi Hamiltoni suguvõsale kuulunud maavalduses. Pärast kihluspidu remontis peigmees kibekähku lennukimootori, lõi masinale hääled sisse ja kadus ülehelikiirusel silmapiiri taha. Sellest päevast saadik väldib leedi Hamilton lennundusega seotud teemasid ning reisib rongi, bussi või laevaga.
Märksa nüansseeritum on lord Beaverbrooki seisukoht:
«Saage minust aru. Mul pole midagi geide vastu. Elu oleks nendeta kohutavalt igav. Geid teevad parimat meelelahutust. Vaatan saadet «Su nägu kõlab tuttavalt», naudin kõiki neid ümberriietumisi ja soovahetusi, habemega naiste ja kleitidega meeste riivatuid rollimänge. Mõnikord, kui abikaasa viibib mandril ja ma ise viibin vallatus tujus, panen kleidi selga, värvin huuled ja tantsin Village People’i laulude saatel peegli ees, hoides käes deodorandipudelit nagu mikrofoni. Aga abielu ei ole kabaree, abielu ei ole illalaa-trullalaa-felicita, abielu on tõsine asi, umbes nagu põllutöö või saksa klassikaline filosoofia. Kardan, et abielus olles kaotavad geid loovuse ja elurõõmu ning selle tagajärjel tabab Briti meelelahutustööstust allakäik.»
Kuna Beaverbrooki kroonilisest migreenist piinatud abikaasa viibib mandril peaaegu kogu aeg, siis kõlab «YMCA» pea lakkamatult ning kirjus kleidis lord Beaverbrook lehvib tubades nagu vallatu saatan.
Sõnades on meie külakese elanikud võrdlemisi sallimatud. Tegudes seevastu ilmutavad nad hämmastavat tolerantsust. Pruukis vaid paaril nohusel katoliiklasel pastoraadi juures organiseerida meeleavaldus perekonna ja traditsiooni toetuseks, kui erukolonel Munro koos koeraga sündmuskohale saabus ja sanktsioneeritud demonstratsiooni kiiresti lõpetas.
«Mis ajast on katoliiklastel Inglismaa asjade kohta ütlemist?» küsis vapper sõjamees. «Minge Vatikani ja piketeerige seal!»
Kõige eredamalt avaldub Sussexi rahva suhtumine homoabieludesse sümpaatias, mida kohalikud inimesed tunnevad söör Elton Johni ja tema toreda pere vastu. Lord Beaverbrook käib regulaarselt Eltonite juures teed joomas ja värsket klatši kuulamas. Kuldsete kätega vanapoiss Munro ei keela oma abi, kui armastatud muusiku majapidamises on vaja korke parandada, ummistusi likvideerida, pilte seinale riputada või teisi meestetöid teha. Ja leedi Hamilton, kelle piimakari on kuulus üle Suurbritannia, saadab alati pärast hommikust lüpsi Eltonile suure mannergutäie sooja piima, muiates seejuures kelmikalt:
«Homod peavad korralikult piima jooma, siis nad jaksavad korralikult!»
Loomulikult ei võta lahke vanaproua söör Eltoni käest piima eest pennigi.
Mis loovusesse puutub, siis on Elton John hea näide, et andeka inimese võime luua suurepärast kunsti ei kao abielus olles kuhugi. Pigem vastupidi. Praegu, mil ma neid ridu kirjutan, kuulen naabermajast koledat klimberdamist ja kõva laulujoru. Söör Elton komponeerib uut helitööd, tema küljeluu mister Furnish seisab trepi peal ja hüüab muusika taktis «Hoog! Hoog!», et maestro kindlalt rütmis püsiks. See on kindel rituaal, mis kordub päevast päeva, vahel isegi mitu korda päevas. Mõnikord läheb Furnishil hooglemine sassi, siis puhkeb naabriperes skandaal, algab suur seletamine ja õiendamine, pauguvad uksed, kõlavad vastastikused süüdistused, lõhutakse nõusid, lüüakse klaverit taburetiga, pakitakse kohvreid, karjutakse valju häälega «Sa ei armasta mind!» – «Ei, hoopis sina ei armasta mind!», nutetakse kõva häälega, tellitakse taksosid, tormatakse edasi-tagasi, ringutatakse käsi jõuetus raevus, kisendatakse taeva poole, langetakse teineteisele kaela, kallistatakse ja küünistatakse, nutetakse ja naerdakse, suudeldakse ja suudeldakse, muudkui suudeldakse ikka ja jälle. Ning saadetakse toapoiss lisaportsjoni piima järele.
Aga mida tehakse sel ajal traditsioonilises inglise peres? Ei midagi erilist. Vaadatakse näosaade lõpuni ja heidetakse külma voodisse, ainsaks kaaslaseks kassikarvad ja küpsisepuru, et tuleks halastav uni ja kataks täitumata unistused ja luhtunud igatsused oma pehme looriga.