Õige kell tiksub oma meistrist palju kauem

Vilja Kohler
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Aeg on oma töö teinud ka kelladega,» märkis Kadi Kähär-Peterson. Näiteks sel kellal on ajaga kaotsi läinud peale pommide ka tunniseier, kuid kella kägu istub truult oma kohal ning teeb ka kuku-kuku sellele, kes oskab teda õigest kohast kõditada. Muide, kuni 17. sajandi teise pooleni oligi kelladel ainult üks, tunniseier. Siis täiustati kellamehhanisme ja lisati minutiseier.
«Aeg on oma töö teinud ka kelladega,» märkis Kadi Kähär-Peterson. Näiteks sel kellal on ajaga kaotsi läinud peale pommide ka tunniseier, kuid kella kägu istub truult oma kohal ning teeb ka kuku-kuku sellele, kes oskab teda õigest kohast kõditada. Muide, kuni 17. sajandi teise pooleni oligi kelladel ainult üks, tunniseier. Siis täiustati kellamehhanisme ja lisati minutiseier. Foto: Margus Ansu

Tartu linnamuuseumis on tallel üle neljasaja vana kella. Kümmekond neist käib usinalt või seisab ilusti vakka 19. sajandi linnakodaniku muuseumis, kus võib aja maha võtta ning uurida, kas vanasti käisid kellad aeglasemalt.

Küsimust, kas vanasti oli aeg tõesti aeglasem, on endalt kiirel ajal küsinud ilmselt kõik. Erand pole ka Tartu 19. sajandi linnakodaniku muuseumi kuraator Kadi Kähär-Peterson, kellel pideva ajapuuduse ning kiirustamise üle mõtiskledes hakkas peas tiksuma kellanäituse mõte.

Nüüd ongi linnakodaniku muuseumi näitusel «Kellaaeg – kelle aeg?» väljas kaksteist kella, millest enamik pärineb 19. sajandist ja 20. sajandi algusest.

Tikk-takk-tikk-takk

Veel kaugemasse aega viivad ajanäitajate ajaloost huvitatuid kaks 18. sajandil Londonis valmistatud kella, mis käivad tänini tänu Tartu tähtsaimate kellade, raekoja ja ülikooli peahoone kella eest hoolitsevale kellameistrile Johan Trallale.

Kõige vanema kella on valmistanud Londonis elanud Peter Wise, kes sai kellameistri õigused 1725. aastal. See kell, mille täpset valmimisaastat ei tea enam keegi, käib endiselt täpselt ja annab kindla, kuid mitte närvilise ja takkasundiva põmmimisega märku täistunnist.

Teise vanema kella, mille kapp on ligi 2,3 meetrit kõrge ja mahutab lahedalt ära kurja hundi eest peituva kitsetalle, tegi 1770. aastate lõpus või 1780. aastate alguses Londoni meister William Dawson. «Tema on meil veidi pirtsakam,» iseloomustas Kadi Kähär-Peterson seda linnakodaniku muuseumis alaliselt tiksuvat vana ajanäitajat. «Mõnikord jääb ta ajast veidi maha, aga enamasti kipub ajast ette tõttama.»

Need kaks Londonis tehtud vana kella näitavad ka kuupäevi.

Kuidas mehaaniline kell töötab või miks ka mitte, – kuidas aeg kaob –, saab näitusel selgemaks onkokirurg Rait Labotkini kollektsioonist pärinevat Saksa perefirmas Junghans 1908. aastal valmistatud ümbriseta vekri kellavärgi tööd jälgides.

Köitvad kellad, köitvad lood

Rait Labotkin on firma Junghans mehaanilisi kellasid kogunud ligi 40 aastat, kogus on ligi pool tuhat töötavat Junghansu. «See on nagu needus, need lihtsalt hakkasid minu juurde tulema,» ütles Rait Labotkin naerdes oma hobi kohta.

Kolm esimest kella soetas ta 1973. aastal arstiteaduskonna tudengi stipist Riia ja Vaksali tänava nurgal asunud antikvariaadist, mille majagi nüüd enam pole. «Toona olid sellised asjad praht, ei maksnud midagi,» rääkis Rait Labotkin. «Nüüd naeran sõpradele, et ärge mu naisele öelge, mis see kõik on maksma läinud.»

Kuid peale kellade on väga köitev Junghansu kellavabriku lugu, mis annab pildi ka sakslaste ajaloost ja olemusestki. Nii sellest kui ka kelladest räägib Rait Labotkin Jaani tänavas asuvas linnakodaniku muuseumis 31. oktoobri õhtul kell 18.15.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles