«Igal juhul tuleb rõhutada, et DDRis oli ülekohut, isegi ränka ülekohut,» kinnitas hiljuti Saksamaa vasakpartei liider Gregor Gysi, «aga me oleme ühel meelel, et seda ei saa nimetada ebaõigusriigiks.» Saksakeelse Unrechtstaat’i sõnasõnaline vaste on muidugi kohmakas, aga suupärasema «diktatuuri» puhul pole jälle millegi üle vaielda: kõik Ida-Euroopa stalinistlikud vasallriigid olid enesemääratluse järgi proletariaadi ainuvalitsused.
Küsimus Saksa Demokraatliku Vabariigi olemusest püsib jätkuvalt päevakorras. 2009. aastal jäi Tüüringi liidumaal roheliste, vasakpartei ja sotsiaaldemokraatide koalitsioon ära tüli tõttu just selles punktis. Pärast sel sügisel toimunud valimisi tunnistasid Tüüringi vasakerakondlased DDRi siiski Unrechtstaat’iks, millele järgneski Gysi eeltoodud vastulause.
Vasakparteilaste jaoks on siin paljuski tegemist nende poliitilise identiteedi ja tulevikuga. Rõhutades SDV laiahaardelist hoolekannet ja täishõivet ning Lääne-Saksamaa kapitalistlikku pahupoolt, toovad Gysi ja tema Parteigenosse’d pildile pooltoonid ja vahevarjundid. Mida sogasem on aga vesi, seda suurem on ekskommunistide võimalus sealt hääli püüda.
Mingis mõttes rajanes kogu sotsialistlik maailmasüsteem ühel saatuslikul tähendusnihkel. Kui John Stuart Milli ja teiste kodanliku sajandi suurte mõtlejate jaoks tähendas sõna «vabadus» isikliku sõltuvuse ja valitsejate omavoli puudumist, siis marksism pani aktsendi «majanduslikule vabadusele». 19. sajandi teisel poolel võtsid edumeelsed inimesed omaks arvamuse, et emantsipatsiooniliikumises tähendas poliitiline priius vaid esimest sammu, millele alles majanduslik vabadus tõelise sisu pidi andma.
Majandusliku vabaduse tagaajamise stalinlikus faasis ei jätnud äkkindustrialiseerimise ja totalitarismi arenguloogika kodanliku õigusriigi «hingetule formalismile» loomulikult üldse ruumi. Ent tõhususe ülimaks kriteeriumiks kuulutanud punabürokraatide klass lubas oma õigusetutele massidele külluslikku tulevikku ja asendas suhteliselt kiiresti hirmu töökaotuse ees hirmuga sunnitöö ees.
Me teame, kuidas see lugu edasi läks. End oma suure võistleja kõrval põhjalikult reforminud lääs suutis 20. sajandi viimasel veerandil pakkuda oma kodanikele ajaloos enneolematut materiaalset kindlustatust, samal ajal kui miljonite ohvrite hinnaga kokkuklopsitud stalinlik tööstusmasin täistuuridel kinni jooksis ja kommunistlikele luuludele kriipsu peale tõmbas. Kuid poliitilised unenäod on sitkest materjalist ning ka praegu leidub kõikjal intellektuaale, kelle arvates «kommunism on ju iseenesest üllas ideaal».
Huvitav on küsida, mis moodi oleks kõik läinud veel siis, kui bolševike unistus Vene revolutsioonilise vaimustuse ja Ameerika tõhususe kombinatsioonist olekski ellu viidud. Stalinliku Poola õhku oma kopsudega hinganud poeet Czesław Miłosz visandab vastuseks sellise pildi: «Ent ometigi on «rahvademokraatiamaade» pealinnades, näiteks Varssavis või Prahas, õhus midagi seletamatut. Üksikauradest koosnev kollektiivne aura on haige. Selles domineerivad jõusuhted ja kannatused, see on sisemise halvatuse ja välise liikuvuse õhkkond. Kuidas seda ka ei nimetataks, on selge, et kui Põrgu kindlustaks oma asukatele luksuslikud korterid, kaunid rõivad, hõrgutavad road ja esmaklassilise meelelahutuse, ent sunniks neid hingama niisugust õhku, siis oleks seegi juba piisav karistus.»
Aga ju peavad oma lõhnataju minetanud inimesed seda õhku ikka ja jälle uuesti hingama. Sinna polegi vist midagi parata.