Juhtkiri: tuult tiibadesse, e-eestlased

Riigikogu võttis eile vastu paljuräägitud nn e-residendi seaduse (ametliku nimega mitme varasema seaduse muutmise seadus), mille mõte on Eesti digitaalse isikutunnistuse väljastamise võimaldamine välismaalastele.

Seadus sai heakskiidu harukordses üksmeeles – poolt 80, vastu ei kedagi. Suur toetus on üks tunnismärk, et ootused on aetud üpris kõrgele. Nn e-eestlas­te projektist loodavad selle korraldajad edulugu, mis aitaks maailmas müüa Eesti kui innovaatilise, avatud ja edumeelse väikeriigi kuvandit.

Teatud eeldusi selleks ilmselt ka on. Eesti ID-kaardi abil töötavad võimalused digitaalseid teenuseid kasutada võivad tunduda meile suhteliselt elementaarsed, kuid igal pool maailmas ei ole see kaugeltki nii. Suur osa põhjustest, et sarnased projektid ei ole kõikjal käima läinud, algavad lihtsalt sellest, et puudub vahend, mille abil internetis digitaalselt piisava usaldusväärsusega tuvastada, et kasutaja on tõepoolest see, kellena ta esineb. Eestis on digitaalse ID-kaardi näol selline vidin olemas ning selle kasutus üleriigiline. Digiallkiri, autentimine erinevatesse keskkondadesse sisenemisel, näiteks oma ettevõttega seonduvate õiguslike toimingute vormistamine – kõike seda saab pakkuda ikkagi siis, kui on teada, kes on teenuse kasutaja.