Lilleküla artellidest sirgusid hilisemad linna suurettevõtted

, ajaloolane
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kadaka teel asus liimitööstuse hoone.
Kadaka teel asus liimitööstuse hoone. Foto: Repro

Sõjajärgsete aastate Tallinna majanduselus oli tähtis osa artellidel, millest pärast mitmekordseid liitumisi kujunes välja enamik Tallinna suuremaid ettevõtteid. Paljud tuntud artellid alustasid tegevust Lillekülas.


Ülase 13 paiknes artell Šamott, mis alustas tootmistegevust katusepapi valmistamisega. 1948. aastal eraldas Tallinna täitevkomitee artellile Lillekülas savivõtukoha, mis võimaldas alustada suures koguses šamottkivide, ahjutelliste ja savinõude valmistamist.


Kehvad töötingimused


Katusepappi müüdi peamiselt ehitusorganisatsioonidele ja kolhoosidele. Eramajade ehitajatel oli katusepappi raske saada. Toorpapp katusepapi valmistamiseks toodi Räpinast rangelt limiteeritud koguses ning seetõttu polnud artellil võimalik ka plaani ületada.


Töö katusepapi tsehhis oli küllaltki ebatervislik. Bituumenvaltside kohal olnud gaasipüüdmise kuppel oli liiga väike ega takistanud gaaside ruumi pääsemist. Ka tõmbeventilaator oli kehvapoolne.


Samas ruumis sõeluti ka liiva, sealjuures tekkinud tolmu püüdmiseks polnud aga mingeid vahendeid.


Pea sama olukord valitses Paldiski mnt 14b asunud savitööde osakonnas. 1940ndate lõpus moodustati sellest omaette artell Soojus, mis kasutas mitmesuguste savitoodete valmistamiseks Mustamäe tee ehk tollal Kadaka tee 16-18 asunud 2,1 ha suuruses piirkonnas kaevandatud savi. Artell oli kohustatud täitma saviaugud järk-järgult ehitusprahi või tuhaga ning seejärel pinnase tasandama.


Omapärane tööstusettevõte oli Madara (tollal Muraka) 6 asunud tootmis- ja tööndusartell Terastald. 8. oktoobril 1946 eraldati metsatöönduse liidule Ülase ja Madara tänava nurgale tööstushoone, autogaraažide ja laohoonete ehitamiseks 3640 m² suurune krunt.


Sõjavangilaagri nr 286 juhtidega sõlmiti leping, mille järgi kuni 1948. aasta sügiseni töötaks ehitustöödel vähemalt 70 sõjavangi. 1948. aastal valmis kahekorruseline tööstushoone, kuid tänu korralikule vundamendile sai hiljem paar korrust juurde ehitada.


Uues hoones hakkas tegutsema viis osakonda: kummiliimi-, tekside-, mehaanika-, riide kummeerimise ja õmblusosakond. Selgituseks olgu öeldud, et teksid on jalatsitööstuses kasutatavad naelad. Kogu vajalik sisseseade valmistati Tallinna käitistes. Suure osa seadmetest valmistasid artelli meistrid ise.  


Nagu artelli nimi näitab, moodustasid suure osa toodangust kummitallad. Taldade kinnitamiseks kasutati vasknaelu ja metalltekse, millest jalatsitööstuses ja kingsepatöökodades suurt puudust tunti.


Artelli esimees V. Tikk konstrueeris uue teksimasina, mis mitmekordistas tekside tootmist. Kuu jooksul suutis masin valmistada kuni kolm tonni tekse. Väga minev kaup oli ka kummiliim. Kuigi tegemist polnud suure artelliga, püüti seal välja töötada järjest uusi tooteid.


1944 alustas tegevust puidutööstuse artell Standard. Algul töötas ettevõttes vaid seitse töölist. Järk-järgult ühinesid sellega paljud teised artellid. Et tootmine oli laiali 12 kohas, takistas see arengut ning vaja oli korralikke tootmisruume.


1946. aasta aprillis taotles juhtkond linnalt käitisele tootmishoonete ehitamiseks maad Madara 8 (tollal Muraka). Samal aastal alustatud ehitustööd viidi omal jõul lõpule 1950. aasta novembris.
1500 m² üldpinnaga tootmisruumidesse mahtusid peale töökodade laod, garaažid, kontoriruumid, söökla, riietusruumid ja kohustuslik punanurk.


Artell tootis kvaliteetset mööblit, näiteks 1946. aastal valmistati magamistoa-, söögitoa- ja kabinetimööblit. Kuigi mööbel oli sel ajal defitsiitne, ei kujunenud ettevõtte tegevus edukaks.


Juba 1940. aastate lõpust on andmeid, et töölised ei saanud kuude viisi palka. Standard pidi maksma kaubandusettevõtetele suuri leppetrahve – näiteks 1954. aastal 130 000 rubla. Peamiseks põhjuseks polnud artelli halb juhtimine või kellegi majanduslik kuritarvitamine, vaid see, et riik  tõstis igal aastal töönorme.


Et seadmed ei arenenud nii jõudsalt, tekkis varsti olukord, kus ettevõttel polnud kasulik toota head toodangut. Paljud tublid töömehed ei olnud nõus viletsat tööd tegema ja lahkusid ettevõttest või loobusid hoopiski tisleri ametist.


Töö kolmes vahetuses


Väljapääsmatusse olukorda sattunud käitise juhtimine oli niisama lootusetu ning 1954. aastal vahetus kolm korda artelli juhtkond. Standardi keeruline majandusolukord kiirendas käitise reorganiseerimist.


1958. aastal muudeti artell mööbli eksperimentaalvabrikuks Standard. 1960. aastal liideti sellega mööblivabrikud Hoog, Mööbel ning Rakvere ja Türi metsakombinaadi mööblitsehhid.


Ülase 16 tegutses 1946. aastast kummitööstuse artell Tegur, mis valmistas kummeeritud riiet, kummist mänguasju ja kummiliimi, samuti kummist kontsaplekke ja jalamatte. Paljud nendest kaupadest, eriti kummeeritud riie, oli defitsiitne ning töö käis vähemalt 1950. aastate algul kolmes vahetuses.


Umbes samal ajal alustati uute tootmisruumide ehitamist Tulika tänavale. 1951. aasta kevadeks oli osa Tulika tänava ruume kasutusele võetud, osas käis ehitustöö. Artell muudeti 1950. aastate II poolel vabrikuks Tegur.


Paldiski mnt 25 tegutses pärast sõda artell Terasmööbel ja Metall, mis valmistas peamiselt raudvoodeid sõjaväele, haiglatele ja puhkekodudele.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles