Loen harva paberlehte, aga interneti vahendusel hoian ennast kursis paljude ajalehtedega. Nii leidsin 20. juuli «Sakalast» artikli «Klikk ja komm ehk Tasuta lõunad kiduvad». See selgitas kirjastajate suundumust hakata internetis lugejatelt raha küsima.
Olen sääraste plaanide suhtes skeptiline, sest praeguseks on tasuta sisu saadaval mitu korda rohkem, kui on inimestel vaba aega seda tarbida. Kui tasulist veebilehte ei suudetud teha kümme aastat tagasi, ei õnnestu see ka nüüd suhtlusvõrgustike, sotsiaalmeedia ja blogide võidukäigu järel. Ajalehel ei ole enam info monopoli, ta konkureerib sinust hiirekliki kaugusel olevate sõprade tähelepanuga.
Infoga ümberkäimine on muutunud ning selle tõttu kaotab paberleht lugejaid ja televisioon vaatajaid. Interneti kasutajana olen harjunud 10-kroonise päevatasu eest ligipääsuga infole nii Eesti kui maailma serverites. Olen kuulnud Soome ja Hispaania noorte kohta, et nad kasutavad arvutit rohkem, kui vaatavad televiisorit. On ka mõistetav, et passiivne pildikasti ees istumine ei paelu, kui võid klikkide abil endale meelelahutusprogrammi koostada.
Tänavatelt on kadumas lehekioskid, hommikuse ajalehe asemel oodatakse infole ligipääsu 24 tundi ööpäevas, paberlehe tiraažide vähenemine ning elektrooniliste kirjade ja arvete võidukäik muudab lehekandja elukutse sotsiaalseks töökohaks. Möödunud aastal saadeti Eestis inimese kohta 87 paberkirja ja seda on neli korda vähem kui Põhjamaades (Soomes 395, Norras 357, Rootsis 344).
Toimuva taga ei ole majanduslangus, vaid paradigma nihe. Analoogmeedia vahetatakse välja digitaalsega. Analoog tähendab ajalehe-, foto- ja koopiapaberit ning raadiot ja televisiooni. Digitaalne on bitid ja baidid arvutis või mobiiltelefonis. Digiboksis on ka arvutikiip ja tarkvara signaali lahti pakkimiseks.
Ajalehed väärivad info eest tasu, aga seda ei saa küsida konkurentsis tasuta toodetega. Tuleks tunnistada paradigma muutust ja õppida näiteks ühe kallima tehnoloogiafirma Google mudelist, mille peamine infootsingu teenus on kasutajale tasuta.
Lahendus ei ole mitte info takistamises, vaid tasulise lisaväärtuse leidmises.