Kommunistliku režiimi julmuse sümboliks tõusnud Tartu keldrimõrva avastasid Eesti võitlejad 95 aastat tagasi taandunud Punaarmee järel. Ajaloolane Taavi Minnik kirjutab sündmustest, mis veretööni viisid.
Enamlaste verine kättemaks Tartumaal
26. oktoober 2014, 14:07
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aasta algul möödus 95 aastat Eesti vabastamisest Punaarmeest Eesti Vabadussõjas. Kahtluseta oli see murdehetk meie rahva ajaloos, kelle saatus oleks kujunenud teistsuguseks, kui poleks leidunud neid, kes valmis kaitsma Eestimaad oma elu hinnaga.
Vabastatud aladel avastati jäljed enamlaste toime pandud roimadest. Koletu massimõrv Palermo parkmetsas Rakveres ning Tartus Kompanii tänaval endises Saksa krediitkassa hoone keldris said tuntuks üle Eesti, uudised neist ühes õõvastava fotomaterjaliga ilmusid mitmetes suurtes Lääne-Euroopa ajalehtedes.
Tartu langes Punaarmee kätte 22. detsembril 1918. Eesti vägede lahkumine Tartust oli korratu, mitmel pool linnas rüüstasid distsipliini kaotanud sõdurid ja kaitseliitlased poode ning raudtee juures asunud ladusid, et hankida piiritust. Punaarmee saabumisel ilmusid välja kohalikud enamlaste poolehoidjad, kes ühes Punaarmee 49. polgu sõduritega alustasid arreteerimist ja tapmist.
30. detsembril komandeeriti Tartusse Aleksander Kull, Petrogradi tšekaa töötaja (töötas nõukogude repressiivorganites tšekaas/GPUs/OGPUs aastatel 1918–1930), kellest sai samal päeval asutatud kohaliku tšekaa ehk Tartu kontrrevolutsiooni vastu võitlemise komisjoni esimees.
Samal ajal peeti Tartu ümbruses Punaarmee vastu partisanisõda leitnant Julius Kuperjanovi juhtimisel.
Tartu tšekaa alustas massilist arreteerimist ja pantvangide võtmist Tartu linnas ja selle ümbruses 2. jaanuaril 1919, vastusena Kuperjanovi partisanide rünnakutele Punaarmee valvepostidele. Samal õhtul piirasid punaväelased sisse Tartu kesklinna ning viisid Gildi tänaval asunud kontrrevolutsiooni vastu võitlemise komisjonist vägisi kaasa kõik, kellel polnud dokumenti või kes tundusid komissaridele kahtlased.
Kuni 14. jaanuarini, kui Tartu vabastati, arreteerisid enamlased enam kui 500 inimest, st umbes 40 inimest päevas.
Sündmuste kulgu tõi verise pöörde 4. jaanuar, kui Kuperjanovi mehed viisid Elistvere vallast Pataste külast isatalust jõuga kaasa enamlaste komissari Johannes Pärna. Pärn viidi Puurmanni mõisaparki, kus ta Julius Kuperjanovi korraldusel üles poodi. Sealsamas lasid partisanid maha veel kaks kohalikku meest, keda süüdistati sõjaväest kõrvale hoidmises ning vaenlasega läbikäimises.
Teated Pärna tapmisest jõudsid kõrgemate enamlaste juhtideni. Kuna Kuperjanov ning ta mehed jäid enamlaste haardeulatusest välja, vastati kollektiivse karistusega. Juba Vabadussõja esimestel päevadel oli enamlaste nõukogude nukuvabariigi ehk Eesti Töörahva Kommuuni juht Jaan Anvelt ähvardanud tappa kümme valgekaartlast, «kui ühe seltsimehe peast peaks üks juuksekarv kukkuma».
12. jaanuaril saadeti Elistvere valda 70-meheline karistussalk Punaarmee Viljandi kütipolgust käsuga lasta maha kümme kohalikku. Ohvrite nimekirja taluperemeestest ja endistest vallaametnikest koostas Pärna sõber, Elistvere valla täitevkomitee esimees Endel Karm koos abilistega. Punaarmeelased viisid kodudest kaasa nimekirjas olnud meestest kaheksa, kahel oli õnne sel päeval mitte kodus olla. Ohvrid viidi Elistvere vallamaja aida taha, kus nad maha lasti. Selleks kasutasid hukkajad juba toonaste sõjaseadustega (1899. aasta Haagi konventsiooniga) keelatud õõnestatud dum-dum-kuule, mis ohvrite kehi rängalt purustasid.
Kuid enamlaste kättemaks ei piirdunud Elistveres tapetud süütute inimestega. 9. jaanuaril lasti Emajõe jääl maha 13 pantvangi (sh neli kohalikku mõisnikku), kelle kehad seejärel jääauku topiti.
Hukatute hulgas oli endine Moskva kaupmees Ber Abraham Schreiber, kes tegeles spekuleerimisega mustal turul pärast seda, kui enamlased olid ta kaupluse natsionaliseerinud. Et vahistamisest pääseda, põgenes ta 1918. aasta detsembris Tartusse vanemate juurde. Kui enamlased Tartu vallutasid, otsustas Schreiber asuda võitjate poolele ning liituda Tartu enamlaste revolutsioonikomiteega, esinedes valedokumentidega Moskvast tulnud tähtsa seltsimehena. Kui aga tõde, sealhulgas Schreiberi «pursui minevik» ilmsiks tuli, lasid pettasaanud enamlased ta hukata.
Järgmine massimõrv leidis Tartus aset 14. jaanuaril. Vahetult enne Punaarmee põgenemist linnast andis Aleksander Kull korralduse hukata endise Saksa krediitkassa keldris veel 19 inimest, kelle hulgas oli mitmeid nimekaid Tartu linnakodanikke, aga ka neli ümbruskonna mõisnikku ja viis vaimulikku, teiste seas Eesti õigeusu kiriku piiskop Platon, kodanikunimega Paul Kuulbusch, kellest 2000. aastal sai esimene eesti rahvusest õigeusu pühak.
Hiljem mõrvapaigaga tutvunud Tartu kohtuarst Karl Rudolf Wolfgang von Reyher tuvastas, et esimesed ohvrid talutati ilmselt ükshaaval keldriruumi, kus nad surmati lasuga meelekohta. Järgmised ohvrid tõugati laipade otsa ning surmati lasuga pähe.
Ilmselt päästis paljude Kompanii ja Gildi tänava hoonetes ning Tartu endises miilitsamajas hoitud enamlaste pantvangide elu Eesti sõjaväe jõudmine Tartusse. Isehakanud enamlikel võimumeestel tuli kiirustades asuda Punaarmee soomusrongile Lenin, mis nad Võrru toimetas. Kaasa jõuti kahmata ohvritelt läbiotsimisel varastatud väärisesemed.
Ühes Pepleri tänava hoovis tapsid põgenevad punaarmeelased Tartu linna raamatupidaja Wilde ja haavasid raskelt linnaarhitekti Arved Eichhorni, kes selle tagajärjel invaliidiks jäi.
Kättemaks Johannes Pärna tapmise eest, mis nõudis kokku 40 asjasse mitte puutuva inimese elu, oli esimene kord 20. sajandil, kui Eesti aladel rakendati kollektiivset karistust. Enamlased võtsid selle laialdaselt kasutusele Vene kodusõja ajal ja selle järel, natsid aga Teises maailmasõjas.
Elistveres ja Tartus aset leidnud verised sündmused olid neil päevil enamlaste ainsaks lohutuseks, selle üle avaldasid heameelt toonased enamlaste ajalehed ja Aleksander Kull ettekandes Töörahva Kommuuni juhtidele.
Kokku kaotas aastatel 1918–1919 punase terrori läbi elu ligemale 700 Eesti elanikku. Valdav osa ohvreist olid vaesed töölised ja talupojad, kellele enamlased olid tõotanud õnne tuua.
Taavi Minnik valmistub kaitsma doktoritööd punasest ja valgest terrorist Vabadussõjas. Töö jaoks on ta läbi töötanud materjale muuhulgas Venemaa sotsiaalpoliitilise ajaloo arhiivis ja Venemaa riigiarhiivis.