Tallinnas ravil olnud Ukraina sõdur: eestlasi ma rindel ei kohanud

Andres Einmann
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ukraina sõjas haavata saanud ja Eestis ravil olnud Ihor Derkatch sõitis 29. oktoobril koju tagasi.
Ukraina sõjas haavata saanud ja Eestis ravil olnud Ihor Derkatch sõitis 29. oktoobril koju tagasi. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Tallinnas Põhja-Eesti regionaalhaiglas septembri lõpust ravil olnud 20-aastane haavatud Ukraina sõdur Ihor Derkach lendas täna pärastlõunal Tallinna lennujaamast koos kahe kaaslasega Ukrainasse tagasi.

Kuigi Itaalia ajaleht Il Giornale kirjutas suvel, et Ukrainas on valitsusvägede poolel sõdivas Azovi vabatahtlike pataljonis sõdimas välisriikide kodanikke, sealhulgas eestlasi, Derkachi kinnitusel tema Ida-Ukrainas ühtegi eestlast ei kohanud.

23. septembril Eestisse saabunud noormehe sõnul jäi ta ravi ja haiglaga väga rahule, Mariupoli lähistel mürsukillust vigastada saanud jalg on paranemas ning ta saab juba jalale toetuda. Praegu liikumiseks ratastooli kasutav Derkach lubas, et läheb pärast paranemist võimaluse korral rindele tagasi.

Kuidas kulges Teie ravi?

Ma olen Eestis olnud rohkem kui kuu ja veetsin kogu selle aja haiglas. Linna peale ma ei pääsenud, kuna liigun ratastoolis. Haiglas olime koos Ukraina kaaslastega ühes palatis neljakesi koos. Raviga jäin väga rahule. Ukrainas ei ole kahjuks selliseid ravivõimalusi nagu Eestis. Mu jalg on paranemas, kuigi vajan arstide järelevalvet veel ka Ukrainas.

Kuidas Te haavata saite?

Ma ei soovi sellest pikalt rääkida. See juhtus suve lõpus Mariupoli lähistel toimunud lahingus. Sain jalga haavata lähedal lõhkenud mürsu killust. See juhtus 31. augustil.

Kuidas te separatistidega võitlema sattusite? Kas olete sõjaväes või vabatahtlik?

Ma olen ise sõjaväes, kuid terrorismivastases operatsioonis osalesin vabatahtlikult. Minu teenistuskoht oli separatistide hõivatud aladest eemal. Kui riigi idaosas need sündmused algasid, küsiti meilt kõigilt, kas me soovime osaleda Ida-Ukrainas terrorismivastasel operatsioonil. Mina ja paljud teised teenistuskaaslased andsime oma nimed üles ja otsustasime minna sinna vabatahtlikult.

Mida te arvate, kuidas olukord Ida-Ukrainas laheneb ja mis separatistide hõivatud piirkondadest edasi saab?

Ma usun, et see lõpeb varsti Ukraina jaoks positiivse tulemusega.

Nädalavahetusel olid Ukraina parlamendivalimised. Ukrainlastel oli võimalus osaleda valimistel Tallinnas Ukraina saatkonnas. Kas osalesite?

Ma ei hääletanud. Lihtsalt ei tahtnud. Mind poliitika ei huvita, ma üritan hoiduda poliitikast nii kaugele kui võimalik.

Kuidas te ennest praegu tunnete?

Juba palju paremini. Saan juba natuke jala peale toetuda. Arstid ütlesid, et luu hakkab kokku kasvama ja kõik läheb paremuse poole. Loodetavasti saan varsti jälle kõndida.

Kui võimalus ja vajadus tekib, kas olete valmis jälle rindele tagasi minema?

Jah kindlasti. Praegu ei ole see tervisliku seisukorra tõttu küll võimalik, aga kui võimalus avaneb, siis kindlasti.

Jõuate täna Ukrainasse tagasi, mida te tegema hakkate?

Kõigepealt jõuan Kiievisse, kus ma pean mõnda aega arstide järelevalve all olema. Pärast seda lähen Lvivi ja seal loodan kohtuda oma sõpradega, kes mind seal juba ootavad. Kavatseme minu naasmist tähistada. Ma olen ise Lvivi oblastist pärit.

Itaalia ajaleht Il Giornale kirjutas suvel, et Ukraina poolel Azovi vabatahtlike pataljonis on sõdimas mitmed välismaalased, sealhulgas ka vabatahtlikud Eestist. Kas teie nägite oma teenistusajal terrorismivastasel operatsioonil mõnda eestlast või muu Balti riigi elanikku?

Ei, ma ei kohanud kedagi Eestist. Ma isegi ei kuulnud sellest, et seal oleks olnud keegi Eestist või mõnest teisest Balti riigist. Mul on palju tuttavaid ka Donetski ja Luganski oblastis võidelnute seas ja ka nemad ei ole öelnud, et nad oleksid kohanud seal kedagi Eestist või teistest Balti riikidest.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles