Hardo Pajula: suve lõpp

Hardo Pajula Foto: Postimees.ee

Kuus aastat pärast kõuekärgatust hakkavad esialgsest tohuvabohust aegamisi ilmuma Lehmani-järgse maailma olulisemad piirjooned. Esimese hooga võiks esile tuua kolm põhitunnust. Kõigepealt ägeneb juhtivate tööstusriikide ja taganttulijate võitlus nappivate energiakandjate ja teiste loodusvarade pärast. Teiseks üritab enamik lääneriike leida oma täislaenanud eratarbijate asemele uusi turgusid, mis viib nad kokkupõrkeni seniste ekspordihiiglastega. Kolmandaks ripub karmistuva rahvusvahelise konkurentsi tingimustes läänemaadel veskikivina kaelas kulukas hoolekanderiik, mille ülalpidamiseks nende eksportiv sektor üha kiiremini jooksma peab.

Kõigil kolmel nähtusel on üks ühine algpõhjus: aastakümneid suletud Hiina ja Ida-Euroopa lülitumine rahvusvahelisse tööjaotusesse. Berliinis 1989. aasta novembris alanud jääminek kuulutas kevade ja Hiina liitumine WTOga 2001. aasta detsembris suve algust. Enne Lehmani äikest jõudis suveleitsak oma haripunkti ja sealt alates on ilmad kiiresti jahenenud.

Eestis on tänaseks tervelt üks põlvkond üles kasvanud leebes lõunatuules ja see asjaolu mõjutab oluliselt meie sisepoliitilisi juhtteemasid: esiplaanile on nihkunud kooselude ja sookvootidega seonduv, pensioniootusi vormivad totrad klantspildid šortsides vanuritest. Kainemale publikule on selge, et see, mis järsult halvenenud julgeolekusituatsioonis eelolevatel aastakümnetel meist endist sõltub, on lõviosas määratud meie eksporditublidusega, ja see on nüüd mõtlemise koht.