Sihtasutuse Väärtustades Elu eestvedamisel toimus täna Tallinnas isadepäevale pühendatud konverents «Miks isa pole tähtis mees?». Riigikogu sotsiaalkomisjoni aseesimees Margus Tsahkna esines konverentsil ettekandega «Mitu last on õigel Eesti mehel?».
Teema sissejuhatuseks rääkis Tsahkna, et temal on oma naisega kaks last, kuid lisaks sellele on tal veel viis ristilast. 2000. aastal oli Tsahkna ka ühe lastekodu asutajaks, seega puutub ta tihedalt kokku ka lastekodus elavate lastega. Lastekodulapsed ei pruugi lastekodu patroone või asutajaid pidada oma isadeks, kuid ometi näevad nad neis meestes teatud kuju. Tsahkna sõnul on nende meeste roll anda lastele kindlustunnet: «Me oleme neile eeskujuks, isegi kui me ise seda ei tea. Seetõttu on meil ühiskonnas palju suurem roll, kui me ise tunnetame.»
Rääkides konkreetselt sellest, kui palju kasvab Eesti peredes lapsi, toetus Tsahkna statistikale. «Kui me räägime reaalsusest, siis numbrid on päris karmid. Üldine probleem on selles, et meil sünnib vähe lapsi,» sõnas Tsahkna. Tema arvates ei saa öelda, kui palju on või peaks olema ühel mehel arvuliselt lapsi, sest oluline on pigem see, kui palju on ühel mehel neid lapsi, kellele ta suudab tegelikult ka isaks olla.
Kui vaadata statistilisi numbreid, siis Tsahkna sõnul soovivad Eesti mehed ja naised palju enamat, kui nad on võimelised ellu viima. «Kui on küsitud Eesti naiste käest, mitut last nad soovivad, siis see number on 2,6-2,7 last. See näitab, et tegelikult tahetakse rohkem kui kaht last. Tegelikkuses on neil 1,5-1,6 last. Sama küsimust on küsitud ka meeste käest ja ega meeste vastused erine naiste omadest,» ütles Tsahkna. «Aga tõde on see, et laste sünni üle otsustavad rohkem naised kui mehed. Naised on läbi ajaloo olnud need, kes võtavad teadlikult või alateadlikult vastutuse selle eest, et laps üles kasvatada.»
Ka numbrid näitavad, et enamasti jääb laste kasvatamine emade kanda. Nimelt on kindlaks tehtud, et iga neljas Eesti laps kasvab peres, kus on vaid üks lapsevanem ja 92 protsenti nendest peredest on sellised, kus üksikvanemaks on ema.
Rääkides poliitilistest otsustest, sõnas Tsahkna, et tema hinnangul peaks riik võimalikult vähe sekkuma pereelu korraldamisse. «Riik ongi ju needsamad inimesed, samad pered, kes siin elavad. Aga me peame andma riigina garantii või kindlustunde ka neile, kel pole täna võimalik elada ja kasvada tasakaalustatud peremudelis,» arvas ta.
Tulles tagasi selle juurde, et naised otsustavad reeglina lastesaamise üle, rääkis Tsahkna, et naised mõtlevad üldiselt ka sellele, kas nad suudavad last kasvatada siis, kui midagi peaks juhtuma. Tsahkna tunnistas, et ka tema enda naine on sellele mõelnud: «Mu naine on mulle otse öelnud, et armastus on meil suur, kõik on hästi, aga ma pean arvestama sellega, et mis siis juhtub, kui... Ma arvan, et see küsimus käib paljude naiste peast läbi.»
Sellest tulenevalt tuleks mõelda, mida võiks riik teha. Tsahkna hinnangul võiks riik kuidagi kompenseerida seda, kui mees mingil põhjusel ei suuda pere eest hoolitseda. Näiteks võiks meil olla elatisraha fond, mille toel saaks tagada kasvõi minimaalse elatisraha lastele selleks ajaks, kui saadakse omavahel asjad korda aetud.
Isarollist rääkides ütles Tsahkna, et tema võib omast kogemusest kinnitada, et tegelikult saavad isad hakkama. «Hetkeks käib peast läbi mõte: issand, see laps on nii väike, mul pole temaga ju midagi teha! Aga tegelikult saavad isad hakkama.»