Maris Lauri totaalne muutumine

Priit Pullerits
, vanem­toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Suure väikse sõbraga: Maris Lauri pärast tööpäeva lõppu jalutamas oma truu kaaslase, Shetlandi lambakoera Timmuga. Rahvasuu kutsub seda tõugu ka minikolliks.
Suure väikse sõbraga: Maris Lauri pärast tööpäeva lõppu jalutamas oma truu kaaslase, Shetlandi lambakoera Timmuga. Rahvasuu kutsub seda tõugu ka minikolliks. Foto: Liis Treimann

Värske rahandusminister jätab oleku ja hääletooni järgi otsustades malbe mulje. Aga see mulje on petlik. Eks proovige teda nurka suruda või murda!

Keda ei huvitaks, kas me elujärg, mis viimastel aastatel pole suurt paranenud, võiks hakata kunagi taas kiiremini ülesmäge liikuma. Aga kes seda teab?

Maris Lauri (48), Eesti hinnatumaid majandusanalüütikuid, võiks ju teada. Ja ta ütleb sõna-sõnalt nii: «Me ei peaks leppima kaheprotsendilise majanduskasvuga. Kui oleksime sama rikkad nagu sakslased, oleks kaks protsenti vinge kasv. Praegu võiksime sihiks seada nelja-viieprotsendilise kasvu.»

Aga palun väga: nüüd on ta rahandusminister ja saab sellise sihi seadmisele kaasa aidata.

Kuid mida teha seni, kuni Eesti majandus täistuuridel edasi ei kihuta, et oma tulevikku kindlustada?

«Õppida,» vastab Lauri. «Kogu elu tuleb õppida.»

Lõppeva nädala keskel käis Arter uurimas, kes on Maris Lauri, meie kõigi ühiste rahaasjade eest vastutaja.

Kuidas end uues ametis tunnete?

Esimesel päeval ära ei tapetud. Aga saan aru, et see on alles algus, sisseelamise aeg. Juba tajun, et järgmised päevad lähevad järjest kiiremaks, teemasid tuleb muudkui juurde.

Kui pikki päevi teete?

Hommikul natuke pärast kella kaheksat alustan, kella kuue ajal olen lõpetanud. Õhtul kodus järgneb materjalide lugemine, sest tuleb ennast paljude asjadega kurssi viia.

Kui kaua loete?

Seni kui uni tuleb.

Ja kunas uni maha murrab?

Kümne-üheteistkümne paiku.

Kaks ja pool aastat tagasi, kui Swedbankist lahkusite, ütlesite: «Ma ei saa aru inimestest, kes teevad kogu aeg tööd. Mingil hetkel on see ju okei, aga siis hakkad mõtlema, et milleks.» Kust kõvasti töötamise isu tagasi tuli – juba kevadel peaministri nõunikuks minnes?

Tegelikult tegin ka vahepealsetel aastatel kogu aeg tööd, ainult et tempo oli ebaühtlane: kord natuke aeglasem, siis tulid jälle hästi intensiivsed perioodid.

Peaministri nõunikuks läksin seepärast, et see oli midagi täiesti uut – põnev. Kuid aasta tagasi, isegi veel eelmisel nädalal ei oleks mingil juhul uskunud, et siia majja tulen.

Miks?

Eelmisel nädalal tegin valmis [Reformi]erakonda astumise avalduse ja elasin vaimselt mõttega, et hakkan riigikogu valimistel kandideerima. Jah, Jürgen Ligi teema hakkas üles tõusma, aga mul ei tulnud sellist mõtetki pähe, et siia majja sattuda. Kui esimest korda räägiti võimalusest hakata rahandusministriks, siis ilmselt oli mu nägu selline, et... (naerab) – see väljendas uskumatust tolle ettepaneku peale. Eks ma ise mõtlesin ka, et kandidaadid [rahandusministri kohale] peaks olema erakonnas kauem olnud inimesed. Aga ütleme nii, et mind veendi ära.

Swedbankist ära minnes tunnistasite, et tosin aastat seal töötamist hakkas enesetundele ja tervisele mõjuma. Kui pingeline too aeg oli?

Pinge oli ikka päris suur. Eks see kuhjus väga erinevatest asjadest: päevad olid väga pikad, tihti jäid mingid asjad pikaks ajaks kiusama. See väsitaski ja hakkas tõesti tervisele. Vahepealsetel aastatel sai kergema töötempo juures ka tervist parandatud ja elurežiimi korrigeeritud – vigadest õpitakse. Nüüd tean, et tervise eest tuleb rohkem hoolitseda, kulutada sellele kas just igal õhtul, aga võimalusel vähemalt üle päeva mõne tunnikese. Sellega tuleb olla järjekindlam, kui seni olin olnud. Pangas töötades ilmselt ei jõudnud see hästi kohale.

Miks?

Ilmselt oli muid tegevusi nii palju, et nood katsid selle mure ära. Ma ikka alustasin ja alustasin – kord läksin ujuma, siis tegin metsakõnde –, aga alati ind vaibus, kui muud asjad tulid peale. Kuni ühel hetkel muutus töö emotsionaalselt väga raskeks: tekkis tunne, et heidaks pikali ja ei teeks mitte midagi. Töö muutus ka rutiiniks, mis justkui nüristas. Siis leidsin teisi teid enda maandamiseks – lugesin. Aga kui sa loed, siis sa ilmselt ei liigu.

Nüüd olen selles mõttes targemaks saanud. Lugeda saab ka pärast seda, kui oled liikunud.

Olete võrreldes aastatetaguse ajaga palju muutunud. Koguni nii palju, et võiksite minna vastavasse telesaatesse ja seal esikoha võita. Tänu millele olete palju saledamaks saanud?

Tuleb ennast kokku võtta ja pingutada selle nimel. Seada eesmärk, sellest kinni pidada, ja kui asi hakkab käest ära minema, siis ennast korrale kutsuma. Sest kes ikka kutsub, kui sa ise seda ei tee.

Mis täpsemalt teid aitas?

Mõtlesin oma lähedaste peale, ja selle peale, et tahaks veel rohkem maailma näha – ma olen uudishimulik inimene. Milleks võtta endalt võimalus näha, mida tulevik toob?

Kehv tervis – sellega on ikka jube niru elada.

Kui palju kilosid kaotasite?

Kahe aastaga kolmandiku.

Kolm aastat tagasi lõite oma nõustamisfirma Oeconomia. Kui raske on sõltumatu nõustaja ja analüütikuna iseendale tööandjaks olla?

Pead vaatama võimalusi, mida pakutakse, suhtlema inimestega. Kindlasti tähendab iseendale tööandjaks olemine seda, et sul on perioode, kus on tööd, ja perioode, kus ei ole tööd. Sul peab olema materiaalne puhver. Inimesed, kes ei suuda elada üle seda, et iga kuu raha ei tule, ja kes ei suuda oma finantse juhtida, ei saa endale sellist töötamise stiili lubada. Selleks peab olema piisavalt tugev enesedistsipliin ja finantsplaneerimise oskus.

Ega nõustades vist pangatööga võrdväärset tasu teeni – mullu oli teie firma käive 21 154 eurot.

Mul olid vähemalt sama suures summas igasugused lepingud, mis olid tehtud eraisikuna, nii et sissetulekutes võrreldes pangaga ma ei kaotanud.

Olete avalikult öelnud, et olete majandusküsimustes parempoolne. Mil määral sundis teid poliitikasse tulema oht, et sotsiaaldemokraadid võivad saada liiga palju võimu ligi?

See pani mind valima erakonnastumise tee. Tundsin, et on vaja astuda see samm, et ei tehtaks suuri rumalusi, et oleks kompetentsi. Usun, et tunnen majandust päris hästi ja suudan anda pädevust, mida vahetevahel mõnes kohas ei jätku. Tean, et mõnele võib see tunduda õõnes, aga usun siiralt, et oma riigi eest tuleb seista, ja kui ma suudan midagi anda, siis miks mitte.

Olete 48. Miks tekkisid mõtted oma riigile midagi anda alles küpses eas?

Olen loomult analüütik ehk inimene, kes vaatab kõrvalt. Ilmselt jõudis kätte hetk, et kaua võib – mul on mõtteid ja ideid, mida peaks tegema, seega lähen ja vähemalt üritan teha, et asjad läheksid paremaks.

Mis on teie maailmavaadet ja eluhoiakuid kõige rohkem kujundanud?

Juba lapsepõlves lugesin kohutavalt palju. Näiteks algklassides lugesin oma vanatädide ja -onude õpikuid, mis olid pärit, nagu tol ajal öeldi, sügavalt klikiajast. Meelde on jäänud 1920ndate alguses neljandale klassile välja antud kodanikuõpetuse õpik, mis seletas ära, et inimene on ühiskondlik olend ja me kõik oleme omavahel seotud, isegi kui toimime täiesti üksinda, sest kasutame teiste inimeste teadmisi, mida oleme kusagilt saanud.

Nali naljaks, aga mu vanaema juures oli hästi paks raamat, seaduste kogumik Eesti Vabariigi ajast. Lugesin seda ka algklassides. See oli huvitav (naerab). Kusjuures huvitav oli see, et ma sain sellest aru, sest see oli väga selgelt ja mõistetavalt kirjutatud. Ilmselt sealt tekkiski mul arusaamine, kuidas asjad peavad olema loogiliselt korraldatud.

Ümberringi oli ju hoopis teine keskkond – kuidas see mõjutas?

Jah, ma käisin ka nood punased ühingud läbi, aga see ei olnud mulle ideoloogiline maailm, vaid see oli nagu mäng. Nüüd kõik räägivad, et olid [nõukogude ajal] patrioodid ja vabadusvõitlejad, aga tõepoolest mõtlesin juba tol ajal, mismoodi oleks elu, kui Eesti oleks iseseisev riik. Muidugi oli see lapse ettekujutus, kindlasti naiivne.

Ilmselt pani mind neile asjadele mõtlema ka see, et mu vanaisa oli vallasekretär, tänapäeva mõistes vallavanem. Tema jäi nõukogude võimule väga varakult ette. Kui Vene väed tulid 1944. aastal sisse, võeti ta kinni ja ta kadus. Ametlike dokumentide põhjal suri kopsupõletikku, aga kes seda teab...

Kas olite koolis läbinisti viieline?

Ei, mul oli neljasid ka. Vene ja inglise keel olid nõrgad, nende grammatikaga tuli kõvasti maadelda. Aga muud ained tulid nagu iseenesest.

Seega tundsite end juba varakult numbrite maailmas koduselt?

Jah, olin sügavalt veendunud, et lähen õppima matemaatikat. Aga keskkoolis sain aru, et see on natuke liiga kuiv. Tahtsin saada programmeerijaks. Siis leidsin Tartu Ülikoolis sellise eriala nagu majandusküberneetika, mille lõpetajatest saavad programmeerijad, ja läksin sinna.

Küberneetikas õpetati selliseid aineid, millele olid pandud punased pealkirjad, näiteks sotsialistliku majanduse planeerimine ja prognoosimine, aga mõne aja pärast avastasid, et seal on sees Keynesi ja Solow’ mudelid, nii et sealt sai hea ettevalmistuse kapitalistlikuks ühiskonnaks. Meile räägiti isegi juhtimisteooriatest, mis tegelikult tolle aja süsteemi päris hästi ei klappinud.

Kust teie juhioskused pärinevad?

Pangas peaökonomistil ikka natuke alluvaid on... Teoorias, arvan, et olen tugev. Nüüd tuleb see ellu rakendada.

Kui tugevaks võitlejaks ennast hindate?

Kui olen kindel, et mingi asi on õige, ja mind ei suudeta ära veenda, siis ma järele ei anna.

Nii et see, et räägite vaikselt ja malbelt, on pettekujutelm?

See on kindlasti petekas. Keskkooli lõpus kirjutas klassijuhataja mulle iseloomustusse, et olen jonnakas. Sest kui ma leidsin, et minul on õigus, siis ma üldiselt alla ei andnud. Sellega tekitasin endale pahandusi koolis ja hiljem ülikoolis ka.

Aga elu on õpetanud, et on kohti, kus tulebki olla jäik, ja on kohti, kus ei pea ajama nuia neljaks. Kui inimesed suudavad veenda, et mina eksin ja nendel on õigus, siis leian, et on loomulik oma arvamust muuta. Ma ei leia, et inimesed peaks sünnist surmani olema ühe seisukoha juures. Ma ise olen neid muutnud küll ja küll. Näiteks olen öelnud, et mina poliitikasse ei lähe (naerab), ja olen kunagi öelnud ühele sõbrannale, et kui seda teen, siis tuletagu mulle seda ütlemist meelde, et ma seda ei teeks.

Kas ta tuletas seda meelde?

Ei. Ta ütles, et tubli oled!

Kui palju olete oma eluteel kohanud naiste suhtes eelarvamusi?

Seda siis, kui olin noorem. Kui hakkasin ülikooli lõpetama, otsisin, kuhu tööle minna. Kõik tööpakkumised olid Tallinna, aga Tallinnas ei pakutud elamiskohti. Vaatasin siis teisi paiku ja leidsin ühes Eesti linnas suures asutuses programmeerija koha. Helistasin sinna, et kas saaks kokku ja räägiks. Ja too meesterahvas vastas, et oi, ega ma teie peale küll looda, te ju teate, et naised ei ole mingid programmeerijad. Ütlesin, et nojah, ja sellega me kõne lõppes. Minu loogika ütles, et ma ei taha nii rumala inimese alluvuses töötada.

Jah, programmeerijate hulgas on mehi rohkem. Minu isa töötas samuti programmeerijana, aga tal oli alati kollektiivis ka naisi.

Kas pooldate poliitikas ja majanduses juhtivatel kohtadel kvoote?

Ei! Ei. Ma arvan, et kui sundida inimesi tegema asju, mida nad ei taju loomulikult, et see on õige, siis tehakse tegelikult halba. Tunneksin end solvatuna, kui saan koha sellepärast, et sinna on vaja naisterahvast. Siis öeldaks, et sa ei saanud kohta sellepärast, et oled hea ja tubli, vaid sellepärast, et oled naine. Ma arvan, et see on tublide naiste alandamine.

Ütlesite ministriks tulles, et poliitika vajab rohkem naisi. Mida see Eestis näiteks juurde annab, et rahandusminister on naine?

(Hakkab naerma.) Nojah! Üldistamine on alati riskantne, eks. Üldiselt eeldatakse, et mehed on sõjakamad ja naised leebemad. Tõenäoliselt teatud üldistustasemel on see tõene, ja võib-olla ongi kokku vaja võitluslikkust ja rohkem teistega arvestamist. Inimühiskond ongi tugev sellepärast, et mehed ja naised on teatud aspektides erinevad, mõtlevad mõnikord teistmoodi.

Olete lubanud, et teist saab teistmoodi minister, kui oli Jürgen Ligi. Mida silmas peate?

Oleme erinevad inimesed. Jürgen Ligi on emotsionaalsem end välja elama, ma olen natuke tasakaalukam (muigab).

Mis veel peale majanduse teie huviorbiiti mahub?

Tegelen suguvõsa uurimisega. Olen avastanud, et selles on päris suur annus analüütiku tööd: kuidas ja miks on seosed tekkinud? Samuti olen püüdnud juurde lugeda, mis noil vanadel aegadel on toimunud, et kujutada ette, kuidas mu esivanemad elasid. Ajalugu on üks mu huvialasid. Neljandas klassis olin veendunud, et lähen ajalugu õppima.

Kui kaugele minevikku olete oma uurimistööga jõudnud?

Rootsi aja lõppu enne Põhjasõda.

Mis pilt teile esivanematest otsa vaatab?

Päris mitmed on olnud vabad inimesed. Aga mingil hetkel on nendest saanud pärisorjad – ilmselt on elus tekkinud raskused. Mu isapoolne liin on pärit Laekannu külast Avinurme vallas [Ida-Virumaal], ja esimene, kes on sealt kirjas, on Väärnimi Jaan, mis tollal tähendas perekonnanime. Kui tal oli perekonnanimi, siis ta oli vaba mees. Kahjuks ei ole võimalik tõestada, kes ta oli või kust ta oli sinna tulnud.

Emapoolne liin on Samuelid, kelle esivanemad on pärit otsapidi Saaremaalt, kust nad Rootsi ajal rändasid Ingerimaale ja pärast Põhjasõda sattusid Virumaale.

Mis kuulub lisaks majandusraamatuile veel teie lugemisvarasse?

Öökapi peal on Indrek Hargla viimane raamat, aga kahjuks on viimasel ajal ilukirjanduseks vähe aega jäänud. Olen armastanud lugeda klassikat: Tammsaare, Jaan Kross, Balzac, Shakespeare. Mulle meeldib hea sõnakasutus, sest see teeb ka enda sõnakasutuse paremaks.

Te kuulute vist elus nende naiste hulka, kes ise ja iseseisvalt hakkama saavad?

Jah.

Olete mõelnud, kelle kutsute vähem kui nelja kuu pärast endaga kaasa presidendi vastuvõtule?

Lähen üksinda.

Mõnda looma kodus seltsiks võtta ei tule vist töö tõttu kõne alla?

Mul on koer! 12 ja pool aastat vana Shetlandi lambakoer Timmu, väike kolli, isane.

Kuidas ta toime tuleb, kui te pikalt tööl olete?

Ma elan koos isaga. Ta on koerale seltsiks, niimoodi nad kahekesi päeval hakkama saavad. Timmu on muidugi alati kurb, kui ma hommikul tööle lähen, saan selle eest riielda. Seevastu õhtul võtab ta mind jälle väga sõbralikult vastu: saba võtab väga suured pöörded, vahel üritab ta üles hüpata, kuigi on vanemaks saanud ja hästi ei jaksa, võimalusel üritab keelega üle mu nina tõmmata ning lihtsalt mangub silitamist ja sügamist.

Elate Nõmmel, paljude tallinlaste unelmate piirkonnas. Kuidas sinna sattusite?

See on paarismaja, elan seal üle 12 aasta.

Millega kesklinna tööle käite?

Nüüd on mul auto ja autojuht. See teeb elu kergemaks. Varem teistes ametites olen sõitnud ka bussiga – pole probleemi. Nüüdses ametis on natuke privileege vaja, sest on oluline jõuda ilma närvikuluta koju ja tööle tagasi, ja eks vahel saab ka auto tagumise pingi peal midagi lugeda, üle vaadata, valmistuda järgmiseks kohtumiseks.

Talvel saab teid ilmselt näha Nõmmel ja Mustamäel valimiskampaaniat tegemas. Alustage siin ja nüüd: millele panustate?

Eksperdina saan aidata teha Eesti majanduses kaalutletult parimaid valikuid, et asju ei vaadataks ainult lühi-, vaid ka pikaajaliselt, mitte ühekülgselt, vaid erinevatest külgedest.

Milline oleks kevadel pärast valimisi stsenaarium, mis teid rahuldaks?

See on natukene tume maa. Loodan teha hea tulemuse, mis mind ennast rahuldaks, et saaksin tõsise mandaadi – võib-olla isikumandaati on liiga palju loota, aga loodan, et saan vähemalt ringkonnamandaadi. Arvan, et see annab suurema sõnaõiguse riigikogus valijate esindamiseks. Usun, et Reformierakond on järgmise valitsuse moodustaja, ja eks siis juba näe, mida peaminister leiab.

Kui kevadel peaks tulema Jürgen Ligiga rahandusministri koha pärast heitlus, siis mismoodi võiks see teie nägemuses kulgeda?

See on peaministri otsustada. Mina küll kibestunud või pettunud ei oleks, kui Jürgen Ligi siin jätkaks ja ma peaksin alustama tööd riigikogus.

Viimaks, ühest kuulujutust ka. Kuulsin, et olite ostnud vennale pulmakingiks korteri.

Ei! (Naerab.) See ei ole tõsi. Nii rikas ma nüüd ka ei ole. Ostsin endale majapoole ja korterisse, kus elasin, asus elama mu vend. Minu korter sai müüdud ja sellest sai sissemakse ka venna kodulaenule.


Maris Lauri (48)

Rahandusminister

Sündinud 1. jaanuaril 1966 Kiviõlis

Lõpetanud 1984 Kohtla-Järve 1. keskkooli (Järve gümnaasium)

Lõpetanud 1989 Tartu Ülikooli majandusküberneetika erialal, 1994 kaitses magistrikraadi

Töö

Eesti Teaduste Akadeemia astro- ja atmosfäärifüüsika instituudi raamatupidaja 1989–1991

Majandusministeeriumi investitsiooni osakond 1993–1994

Eesti Panga analüütik 1994–1996

Tallinna Panga analüütik 1996–1998

Hansapanga/Swedbanki makroanalüütik 1998–2011

2011 asutas oma ettevõtte OÜ Oeconomia

2014 aprillist novembrini peaminister Taavi Rõivase nõunik

2014 maist EASi nõukogu liige ja EASi auditikomitee esimees

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles