Alla 500 elanikuga Tudulinna vallas Ida-Virumaa metsade vahel on pinnale kerkinud uskumatu probleem. Keskkonnaamet väidab, et siinkandis elavad lendoravad, mistõttu ei ole lageraie mingil juhul lubatud. Kohalikud metsaomanikud on aga ärevil ja hämmingus, sest mitte keegi ei ole neid lendoravaid oma metsas liuglemas märganud.
«Mina ei ole näinud, ma ei ole tema tegutsemisjälgi siin näinud,» ütles ETV saatele «Pealtnägija» Vello Veske, vahendas ERR Uudised.
«Kui juba jahimehed räägivad, et ei ole näinud, kust siis mina. Vahel harva metsas käin, ei ole näinud küll,» kinnitas Alar Palm.
Vello Veske ja Alar Palm on põlised Tudulinna mehed, kes erastasid tükikese oma kodukandi lehtpuumetsast juba 2003. aastal. Eesmärk oli meestel sarnane - ligi 12 000-eurosest investeeringust pidi mõlema mehe jaoks saama nii-öelda pensionisammas.
Kuid paar aastat tagasi kavandatavate raiete kohta metsateatist esitades tabas neid kui välk selgest taevast. Selgus, et keskkonnaamet kavatseb nende metsa teadmata ajaks lukku keerata, ning enam ei tohi siit vaat et oksaraagugi murda.
«Pidavat olema lendorav, kuigi nad pole suutnud mulle seda tõestada või näidata, aga väidavad, et on, ja nii ta ongi jäänud,» ütles Veske.
«Ega ma selle vastu ei vaidle ja mul ei olegi selle vastu midagi, kui see looduskaitseala tehakse. Kahju on ka, kui liigid ära kaovad, aga mul on endast ka kahju. Ma olen ikka plaaninud, et ma midagi sellest kasu saan. Ja võiks ka natuke vorsti leiva peale panna ja kui ma raiuda ei saa, siis ei tule seda ka ju sealt,» rääkis Palm.
Veske sõnul palus ta kevadel keskkonnaametnik Uudo Timmil talle lendoravate pesapuid näidata, kuid Timm ei suutnud talle loomade olemasolu tõestada,
Keskkonnaagentuuri eluslooduse seire osakonna juhataja Uudo Timm on Eesti zooloogide seas legendaarne mees. Ilmselt kõige pikaaegsema staažiga lendoravate ekspert on analüüsinud pikalt ja põhjalikult haruldase taigalooma levikut ja elupaiku Eestis. Just Timmi eestvõttel plaanibki keskkonnaamet kaitsevööndi maha märkida.
«Siis kui me kevadel tõesti käisime härra Veskega kohapeal, siis õnnetuseks sadas samal ööl parajat lörtsi, Ja kui me [otsisime] lendorava pabulaid [---], siis riisitera suurust pabulat leida paksu lörtsikihi alt ei ole kõige lihtsam ülesanne. Me käisime koos, ma näitasin härra Veskele konkreetseid puid, mille all kaks aastat tagasi olid pabulad. Ehk kindel pesapuu, ja see on tema maaüksuse põhjaosas,» selgitas Timm.
Zooloog tunnistas, et kevadistel vaatlustel ta konkreetselt Vello Veske maaüksuselt lendorava elumärke tõepoolest ei leidnudki. Samas paarsada meetrit eemal, Pärnamäe maaüksusel, olid pesapuud ja tegevusjäljed kenasti olemas. Kuna lendorav on üsna liikuva iseloomuga, siis tulebki Uudo Timmi sõnul ka ümberkaudsed maad kaitse alla võtta.
«Miks piiranguvöönd nii suur on, on eelkõige sellest, et kuna see mets on ümberringi ka küllalt tugevalt majandatud, siis selleks et see loom leiaks selle koridori, kustkohast ta pääseks järgmise elupaigani, siis ühtelt poolt, kui on suur territoorium, siis on mängimise võimalus. Oluline [on], et see mets ei katkeks,» rääkis Timm.
«Ja kui ma ütlen et pane siis rajakaamerad üles, siis ta räägib niisugust juttu, et aga ta [lendorav] on nii kiire - umbes, nagu ma aru saan, nagu püssikuul. Et käib vups ja vups läbi - et tema ei saa mitte midagi pildi peale. Tead, see pole mingi jutt, aga nii ta väidab,» nentis Veske.
«Ma pean tunnistama ise, et ju ma olen ka saamatu, sest kui ma alustasin kunagi lendoravate uurimisega 86. aastal, siis läks mul aega seitse aastat selleni, et näha esimest korda lendoravat metsas,» ütles Timm.
Tema sõnul ongi lendorav väike ja märkamatu loom, kelle populatsioon Eestis on viimastel aastatel metsa majandamise tõttu tugevalt vähenenud. Viimastel seireandmetel ongi lendorava ainsaks elupaigaks Eestis jäänud Alutaguse metsamassiiv Ida- ja Lääne-Virumaa vahel. Ta kõhkles nende loomade arvukust hinnates, kuid arvas, et neid võib olla 50 kuni 100 isendit.
Tartu ülikooli teadur Jaanus Remm, üks väheseid zoolooge, kes on samuti Tudulinna kandis vaatlusi teinud, kinnitas, et juhuslikult metsas kõndiva inimese jaoks on lendorava nägemine metsas nagu jackpot. Tema sõnul võib vaidlusaluses metsas «mõnekümne või -saja hektari mastaabis» kusagil kindlasti olla lendorava elupaik.
Remmi arvates võib need Eesti teadlased, kes lendorava arvukuse kohta midagi adekvaatselt öelda oskavad, üles lugeda ühe käe sõrmedel.
«Sellega ma olen küll nõus, et nad [Tudulinna valla metsaomanikud] on hammasrataste vahel. Ja samal ajal ka uuritud on võib-olla vähe, sest pole konflikti olnud,» nentis teadur.
Tudulinna vallavanem Andrus Toss rääkis, et talle on öeldud, et tema metsas lendoravaid praegu ei ole, kuid arvatavasti võivad need loomad sinna naasta.
«Tõenäoliselt on ka tõsi seal taga, aga kui kümme aastat tegevust ei toimu ja kui seal on näha, et ei ole ja ei tule ka, siis tegelikult võiks selle asja üle vaadata. Aga meil Eesti vabariigis kipub olema sedasi, et kui on ükskord midagi paika pandud, siis seda enam muuta ei taheta,» rääkis vallavanem.
Looduskaitsjad ja keskkonnaamet on Tudulinnas justkui suurimad vaenlased. Kusjuures kohalik vallavanem ei tee nalja, kui ütleb, et üha karmimad looduskaitselised kitsendused kipuvad siinse provintsielu üldse välja suretama.
«Ma lihtsalt toon näite, et sada aastat tagasi elas samal territooriumil 2500 inimest, ja üle 200 talu on lõpetanud oma tegevuse, kokku kukkunud tänu sõjale, küüditamistele, tänu kõigele, ja me endiselt ajame taga seda looduskaitset. Loomulikult me oleme kõik selle poolt, et kaitsta loodust, aga lolliks ei saa ka päris asjaga minna,» ütles Andrus Toss.
Tudulinna valla territooriumist katab 68 protsenti mets, 20 protsenti on aga rabade ja jõgede all. Erinevate looduskaitseliste piirangute all on enam kui pool kogu valla 270 ruutkilomeetrist. Nii ongi peamised kannatajad lihtsad metsaomanikud, kellel on raske oma esiisade maal majandustegevust arendada.
«Ma ei saa ütelda, et terve vald on looduskaitseala või kaitseala, aga väga suur osa sellest,» rääkis vallavanem. «Meil on olemas Muraka raba, järvekaitse maastikukaitseala, siis on Tagajõe hoiuala, ja siis on veel Natura alad. Siis on veekaitsetsoonid ja siis on lendorav ja siis on veel metsisekaitsealad jne. Ei ole lihtne nagu. Olukord on tekitatud vastupidine: et me peaks kaitsma inimest looduse eest, mitte vastupidi.»
«Ei no hea küll - ma saan aru, võtke ja kaitske, aga maksku mulle raha või tehku uued metsatükid kuskilt. Aga nad ei tee seda, mitte mingil moel,» kurtis Vello Veske.
Aga tekitatud kahju on erametsaomanike jaoks hiiglasuur. Kui mitme tuhande tihumeetrine segamets rahaks ümber arvutada, siis võib saamata jääv tulu nende hinnangul küündida 100 000 euroni.
Veske sõnul ei taha keegi tema metsa ka osta.
«Mitte keegi ei taha, sest nii kui sõna «lendorav» on, siis on kohe: «Aitäh, head aega!»»
«Keegi ei ostagi praegu, selle maa väärtus on peaaegu null,» sõnas Alar Palm.
«Mitte ei ole null, vaid kipub miinustest olema. Pean kuskilt otsima raha, et maamaksu ja hüpoteeki maksta. Mul on vaja 4000 [eurot] hüpoteeki ära maksta veel,» ütles Veske.
«Minul ei ole selle vastu midagi kui kaitseala tehtaks - et siis on riigil ostueesõigus ja ta ostaks selle tüki ära ja maksaks turuhinda, mis praegu on. Ja minul ei ole selle vastu midagi,» rääkis Palm.
«Üks asi on raha, aga nendel meestel siin ja meil on ta [mets] maal elamiseks vajalik tootmisvahend,» ütles metsaomanik Aneli Šmigelskite. «Meil ei ole põldu, meil on metsad, ja siin on põlvest-põlve inimesed metsatööd teinud. Ja see raha kätteandmine on ühest küljest... Aga teisalt oleks mõistlik anda asemele samaväärne metsatükk, et inimesed saavad seal igapäevaseid töid teha ja pere elatada, et ei peaks keegi ära kolima või sotsiaalabi peale minema.»
Vello Veske ja Alar Palmi naabrinaine Aneli Šmigelskite otsustanud aga asjale hoopis ametliku käigu anda. Ta vaidlustas keskkonnaameti metsateatise menetluse peatamise sel suvel kohtus. Ka tema on veendunud, et kaitsealust lendoravat tema territooriumil ei ela ning puuduvad ka looma elutegevuse märgid vähemalt viiel viimasel aastal.
«Ja nüüd ongi imelik, et mina pean tõendama, näitama ka kohtule siis tõenäoliselt, et seal ei ole lendoravat. Et asi peaks nagu vastupidi olema: et siin on meil tõendid, faktid et lendorav on siin sees, pesapuu, kaitseme. Seda pole olnud,» ütles Šmigelskite.
«See ekspertiis selle kohta, kas seal lendoravaid on või ei ole, on olnud üsna põhjalik. Ja praegune informatsioon on küll selline, et sinna on põhjust see kaitseala teha ja range režiimiga kohad ära määratleda,» kommenteeris keskkonnaministeeriumi kantsler Andres Talijärv.
Keskkonnaministeerium on seisukohal, et metsaomanikele on võimalik metsamaad hüvitada küll, aga see on pikk ja aeganõudev protsess.
«Maade tagasiostmise protsess või maade riigile omandamise protsess on üsna pika vinnaga - et siin ikkagi läheb aastaid, enne kui järg jõuab nende maaomanikeni, kes täna selles järjekorras ei ole,» arvas Talijärv.
«Mul on äärmiselt kahju sellest, kui varem oli tõesti seesama maadevahetamise mehhanism mõeldud välja. Need, kes tol ajal selle välja mõtlesid, need ei tulnud hingeski selle peale, et sellest võidakse teha äri, ja selline must äri, mille tõttu see mehhanism on tänaseks lõpetatud,» rääkis Uudo Timm.
Sihtasutus Eestimaa Looduse Fond (ELF) on niinimetatud Tudulinna lendoravate kaasusega tegelnud viimased pool aastat. Septembris esitasid nad keskkonnaministeeriumile taotluse saamaks kooskõlastuse Euroopa Liidu raha kasutamiseks eesmärgiga kõnealused kinnistud metsaomanikelt välja osta. Kuid ministeeriumile see plaan ei meeldinud, sest sel moel omandatud maad ei oleks lõpuks jäänud mitte riigi, vaid ühe sõltumatu keskkonnakaitse organisatsiooni omandusse. Nokk kinni, saba lahti!
«Kui ELF ostaks neid oma rahadega, siis meil ei oleks midagi selle vastu, aga maksumaksja raha kasutamine ei oleks päris aus,» arvas Talijärv.
Pettunud kohalikud elanikud on aga lõhkise küna ees. Vello Veske on seotud hüpoteeklaenuga, aga teisalt kipub raieküps mets hapuks minema, kui sellega midagi ette ei võeta.
«Kui ka Eesti riik tõesti niimoodi inimestega käitub, siis ma ei oska enam midagi öelda,» sõnas ta.
«Ma ei küsi, kas lendoravat peaks kaitsma, Ilmselgelt peaks, aga - arvestades nende arvukust - kas me oleme hiljaks jäänud või on sellel enam mõtet?» esitas Jaanus Remm küsimuse ja vastas: «Ma arvan küll, et on mõtet. Ei saa öelda, et olukord on lootusetu. Ma arvan, et see on hea ja õilis eesmärk lendoravat kaitsta. >Ja samal ajal ka väärtustame metsaomanikke, kes on valmis kaasa mängima. Ehk teisisõnu - kui inimesed on investeeringu sellesse maa-alasse teinud - nüüd on see looduskaitseala -, siis riik võiks selle vähemasti osaliselt hüvitada. Kõlab loogiliselt, minu meelest küll jah.»