Reinsalu: võimu­sõrmus on teinud Reformierakonnast stagnatsiooni sümboli

Urmas Reinsalu. Foto: Tairo Lutter

Andrus Kivirähk võrdles kunagi Reformierakonda Kääbikuga, kes pikalt võimusõrmust kandes on muutunud võimu külge klammerdunud Guglunkiks.

Poliitikas pikalt olnud mehed ja naised Isamaas mäletavad Siim Kallase Reformierakonda, kellele võim toona nii kallis ei olnud ning kus sai teha asju, mis ühiskonda tegelikult muutsid. Toonased liberaalid toetasid Laari majandusreforme, koos viidi Eesti Euroopa Liitu ja NATOsse. Kuid see oli aeg, mil Keskmaal olid mäekollide asemel haldjad ja võlurid.

Pikk võimul olek on teinud Reformierakonnast tüüpilise võimupartei, mille seisukohad kohanduvad konjunktuuri järgi ning keskne eesmärk on püsida iga hinna eest võimul. Võimuparteil võib olla mingil hetkel ühiskonna jaoks positiivne tähendus, kui eesmärk on segasel ajal tagada riigi administreerimine. Omal ajal täitis Eestis seda rolli Tiit Vähi juhitud Koonderakond.

Maalehe ajakirjanik Alo Lõhmus on viimase aja Reformierakonna käitumist iseloomustanud kui Mart Siimanni aegse Koonderakonna oma. Toona tundus Siimann inimestele iseenesest sümpaatne mees, kes võimule jäämise nimel lubas kõigile kõike. Siimanni kandev sõnum oli stabiilsus. Peaasi, et ei tehtaks midagi, mis paati ehk võimul olemist kõigutaks.

Kui me lepime tänasega, siis sellest doktriinist piisab. Kui tahame Eestit viia tõusule, siis peame julgema otsustada ja mitte klammerduma iseenese tarkuse külge. Pikal ajal võimul olemise üldine kehv kaasaanne on ülbus. Usun, et ülbitsemine on pigem soov näidata, et nad on tegijad. Soovitan sel juhul minna ülbitsemisega lõpuni, mitte hakata kriitika alla jäädes halama ja hädaldama. See jätab veidi haleda mulje.

Reformierakonna seisukohti kehastaks dünaamilise ja vilka orava asemel praegu pigem mõni vagur mageveekala, nagu angerjas.