Kui Reformierakond enne 1995. aasta valimisi areenile tuli, siis just nimelt oma Suure Narratiiviga. Toona oli Eesti poliitikas rohkem kirge ja improvisatsiooni kui praegu ja ka noor Reformierakond oli tänasega võrreldes tunduvalt ideoloogilisem ja idealistlikum.
Põlvkonnavahetuse käigus on paljud Kallase-aegsed reformistid siirdunud tagasi vanade liistude juurde ja nende asemele on tulnud noored professionaalsed poliitikud, kes on palju pragmaatilisemad ja ideoloogiliselt paindlikumad. Suurt Narratiivi asendavad pigem lihvitud poliittehnoloogia, süsteemne meediasuhtlus ja metoodiline organisatsiooniline töö, poeesiat täis jutupunktid ja arengukavad.
Aga iga erakonna esimene eesmärk on lõpuks siiski võimule pääseda ja oma programmi teostada. Ja võimu juurde jõudmises on reformistid tõesti head. Publik võib ju sportlastelt soovida loovat ja kirglikku esitust, aga metoodilist ja mehhaanilist jalgpalli mängiv meeskond lööb väravaid ja nemad viivad lõpuks koju karika.
Jah, konkurendid võivad küll öelda, et reformistidele tuleks kasuks vahepeal pisut opositsioonipõlve maitsta, aga samas teeb nende võime aastaid katkematult võimuohje hoida ikka kadedaks ka. Nii võib öelda, et professionaalsuse ja järjekindluse osas on Reformierakonnalt õppida isegi vanematel kolleegidel.