Reigi Eiffel

Hiiumaa mehe Jaan Alliksoo ehitatud roigastest torn Reigi külas

FOTO: Pm

Öeldakse, et ajalugu teevad üksikisikud, kes veavad rahvamasse. Peamiselt üksi luuakse ka kunsti.

Ameeriklase Simon Rodia poolt Los Angelese töölisagulisse püsti löödud terasvarrastest, betoonist jm sõrestiktornide kolmik «Watts Towers».

FOTO: Pm

 Teatrietenduse seab lavastaja, mängufilmi veab režissöör, sümfooniaorkestrit juhatab dirigent, üle kollektiivide hiilgavad staararhitektid. Ikka on keegi ülem jäärapea, kes protsessi käima tõmbab ja oma idee kas või kõige kiuste teoks teeb.


Käisin hiljuti Hiiumaal luurel ja asju ajamas ning ronisin ühe kummalise ja hämmastava torni tippu, kus kõvas suvetuules lehvisid kõrvuti Prantsusmaa ja Eesti riigilipp pikkade kooldus kadakavarraste otsas.

Kootsaare poolsaarel paiknevas Reigi külas on Jaan Alliksoo oma koduõuele meisterdanud 31,4 meetri kõrguse objekti, mis paistab justkui Eiffeli torni kümme korda vähendatud koopia. Saekaatris töötav mees võttis mitu aastat hoogu, uuris internetist jooniseid ja ehitas torni nelja kuuga täiesti üksi üles.

Tulemuseks unikaalne roigasarhitektuur: toekate sammaste, tugeva sõrestiku, vaheplatvormide ja trepistikuga, põhiliseks materjaliks oma maalt võetud mänd ja kadakas, mis kõik topelt vaieritega parajasse pingesse ankurdatud. Vaatajaid ja imestajaid jätkub, nii et mõnel päeval on läbi voorinud lausa sada autot, ohkijaid jagub taevani.


Imelik oli aga asjaolu, et kui Alliksoo Jaan torni ehitas, selle valmis sai ja elektriküünaldega ehtis, ei näinud seda justkui mitte keegi, kuigi torn paistab ka päise päeva ajal selgesti Kõrgessaare maanteele. Valla ametnike silmad läksid lahti ja kired puhkesid Hiiumaal alles siis, kui kohalik ajaleht Reigi Eiffelist juttu tegi.

Tänaseks on Jaani torni näidatud BBC, Rootsi ja Soome televisiooni, ka ETV eetris, dokumentalistid plaanivad filmi jne. Andku aga võtta! Üks 47-aastane Hiiumaa mees on ju teinud superkunsti, olnud arhitekt ja ehitaja ühes nahas, kõik selle krempli ihuüksi püsti pannud, nii et ilm ei jõua ära imestada.


Kuid nagu ikka ilmnevad üksikisiku sellise šokeeriva soleerimise peale igasugused ühiskonda häirivad probleemid: ehitis on üles löödud ebaseaduslikult ilma loata ja pealegi veel Natura alal, torn võib olla ohtlik nii külastajale kui omanikule, punutakse intriigi, kadetsetakse.

Kõrgessaare valla esialgne nõue oli, et torn olgu 1. juuniks lammutatud, aga siis anti septembri lõpuni armuaega, kuna torni hinnanud inseneribüroo arvas, et pole karta ehitise kukkumist.

TTÜ ehitusfüüsika ja arhitektuuri õppetooli erakorraline professor Karl Õiger soovitab oma eksperthinnangus tugevdada torni vundamenti ja konstruktsiooni, aga seda pole enam võimalik teha ilma torni maha võtmata.

Alliksoo Jaan kinnitas, et talvel lõõtsunud tormituules 33 meetrit sekundis pidas torn vastu, kuigi kõikus päris tugevasti. Jaan, kes oma sõnul 20 meetrit sekundis tuulega üles torni enam ronida ei julge, arvab, et konstruktsioon peab vastu ka tuules 40 meetrit sekundis.

Mina ronisin üles siis, kui tuul võis olla maksimaalselt 15 meetrit sekundis, natuke nagises, trepistik oli korralik ja kõikumist polnud tunda midagi.

Jaan üle nelja inimese korraga torni ei luba ja kui me seal üleval kahe naisega ringi vaatasime, olid Tahkuna ja Kõpu tuletornid, Reigi kirik, mets, meri, loopealne ja kiviaiad nagu peo peal.

Igatahes on tegu ainulaadse kunstiatraktsiooniga, mille võib nimetada land art installatsiooniks või vernakulaarseks arhitektuuriks ehk kohalikust materjalist ja traditsioonist tõukuvaks ehitiseks, millele leidub siiski kaudseid analooge.


Josep Pujiula rajas Kataloonias 20 aasta jooksul puitvitstest labürintpunutise kompleksi «Cabanes d’Arguelaguer», nagu hiiglasliku käänulise ja sopistatud vitsmõrra, mis lammutati 2002. aastaks, kuna eramaalt otsustati läbi rajada autotee.


Ülemaailmselt kuulus on Los Angelese töölisagulisse aastatel 1921–1954 Simon Rodia ehitatud terasvarrastest, betoonist jm kuni 30 meetrit kõrge sõrestiktornide kolmik «Watts Towers».


Eestist on dokumenteeritud usina üksiklase Vaike Lubi roigasehitise konglomeraat Suure-Jaani lähedal, aga see 1970.–1980. aastatel rämpspuidust, metalltorudest ja igasugusest koduprügist kokku pandud, kuni kaheksa meetrit kõrge «eluase» on nüüd hävinud.


Näiteid võiks esitada teisigi, kuid hoopis tähtsam on muu. Nimelt see, et kui me eestlased ei julge olla üle bürokraatiast, ei taipa väärtustada ainulaadset loomingut, ei suuda rõõmu tunda vahvast isepäisusest, ei täi kaasa aidata ettevõtlusele, vaid selle asemel vaikselt üksteise kõrisid närime ja kõik ühetasaseks muruks niidame, siis olemegi ülejäänud maailma ees need armetud lambad ja arad soed ühes nahas, kes me tegelikult nii väga olla häbeneme.


Asi pole üldse ka selles, et Kõrgessaare vald nagu pakub Alliksoo Jaanile võimalust tema väike Eiffel ehk «see päris korralikult ehitatud ja huvitav torn» kui ehitis tagantjärele seadustada, milline suuremeelsus on arenduse palavikus Eestis ju nii tihti tavaks. Kes jõuaks üles lugeda need mereäärsed suvilad ja muud mõjukad majad, mille ehituspaberid tagantjärele korda on aetud.


Asi on selles, et ettevõtlusmeelne kodanik jääb riigi julgustavate signaalide, omavalitsusliku käitumise ja lihtlabase naabrikadeduse vastuolude tõmbetuulde. Asi pole üldse Kõrgessaare vallas, vaid palju laiem ja üldisem.

Usun, et hiidlastel jätkub nutikust taibata Reigi Eiffeli asjus oma erakordsust, ega seal sitkust nõudval saarel niisama lihtsalt midagi maha lõhuta.

Ma ei usu, et keegi tõsimeeli kardaks, et Reigi Eiffeli kuulsus ja tõmme hakkab iidset Kõpu tuletorni varjutama. Vastupidi, kui nii on hooti läinudki, siis peaks sellest nii kaua rõõmu tundma, kuni aeg annab.

Liivakella sahin teeb vältimatult oma töö, kümne-viieteist aastaga määndavad kiirelt vahelduvad külma ja sula tsüklid torni puidu ja selle ahju aetu asemel võib vahepeal tublisti targemaks saanud Jaan siis uue ehitada. Ja mina kui saarlane olen ikka väga uhke selle hiidlase üle.

Kes see jõuaks kokku lugeda, kui palju on tehtud ääremaalasi ja potentsiaalseid väikeettevõtjaid utsitavaid sõnu. Et ilmutage ikka kohapealset initsiatiivi, pange ise kroon alla, küll me siis teile teise juurde anname. Aga kes see mõistab kilode kaupa neid Euroopa asjaajamises tavaks papreid täita.

Alliksoo Jaan ei hakanudki üldse mingeid papreid ajama, võttis paar aastat hoogu, pidas plaani ja tegi nelja kuuga maa ja taeva vahel hirmutrotsivalt turnides kõik ise ära. Ei küsinud hallitand sentigi, pani ise oma 20 tihumeetrit puitu mängu ja nüüd on umbes kuus tonni kaaluv kolmekümnemeetrine Reigi Eiffel püsti.

Ja nii kaua kuni see seisab, tunneb turist ehedat rõõmu ning panuse teinud Jaanil on jumala õigus panna välja kolmeliitrine purk, millesse iga ronija tahtja oma tunde järgi rahatähe sisse poetab. Omanik on ette kirjutanud oma reeglid ja sildid, kes millal ja kui palju ronida tohib.

Lastele on see keelatud, vintis päi vahi all, kes ei julge, see õõtsugu kõrval paikneval kiigel või valigu mälestuseks välja puust voolitud meene. Vaat nii see ettevõtlus Hiiumaa moodi käima peabki! Küll võimud omanikuga paberid ja reeglid paika klativad.


Tagamaade selguse huvides, peab märkima, et juba 1970. aastatel paiknes Kootsaarel üks varasem torn, millelt ümbruskaudset lehmakarja jälgiti.

Üks paks KGB major, kes siis inspekteerides selle torni luugiavasse kinni ja sellega naerualuseks jäi, ikkagi lubas sel jabural piiritsooni ajal tornil olla. Ju sest lapsepõlves tunnetatud tornist pisik sisse jäigi.

Nüüd vaatab kirglik kalamees Jaan juba uuest, puhtalt oma kätega tehtud uuest ja kõrgemast tornist naabruses elava venna 30 herefordi ja lainetust merel, kuhu tasuks püüdma sõuda. Ja küll ta millalgi ka Pariisi päris Eiffeli tippu jõuab.


Usun, et on küllalt palju neid, kes näevad silmavõlu ja praktilist otstarvet pakkuva Reigi Eiffeli taga tungipõhist loomingut. Seda ehedat algjõudu kui ürgset teha tahtmist, mis ei tea midagi professionaali kalkuleerimisest ega tsunfti kaanonist. Haisu ninna saanuna läksin esmajoones ikka kunsti vaatama. Ja ei pettunud.

Mitte üksnes minu jaoks on Reigi Eiffel eelkõige kunst. Kes teaks öelda mitmendal meetril see lõpeb ja kus algab lube vajav ehitis?


Väga vahva on see, et pahviks löövas tornis on koos kunst, ehitus, atraktsioon, vaatluspunkt, isiksuse töö ja muud väärtused, mida ei näe üksnes kilplased, kanapimedad ja kadedad.

Kõigepealt tuleb ikka kunsti teha, küll pärast tõlgendajaid ja kasutajaid jätkub. Narr oleks enne erektsiooni vallamajja loa järele joosta ja pabereid täitma hakata.
 
Tarmo Teder on kirjanik ja kultuurilehe Sirp toimetaja.

    Tagasi üles