Varssavi apokalüpsis

Poolakate ülestõus: «Varssavi 44». Foto: Kaader filmist

«Varssavi 44», režissöör Jan Komasa, Poola 2014.

1944. aasta suvi. Varssavis on Saksa okupatsioon kestnud juba peaaegu viis aastat. Poolakad üritavad rõhuva võõrvõimu all kuidagi eluga toime tulla. Visla kaldal peesisklevad noored tahavad nautida elu ja armastada, aga...

Noormees Stefan (Józef Pawłowski meeldejääv roll) käib tööl, ta elab koos ema ja väikevennaga. Ohvitserist isa hukkus juba sõja algul, 1939. aastal. Seepärast ei lubagi ema Stefanil liituda Armia Krajowaga, Poola vastupanuarmeega. Stefan siiski ema eest salaja seda teeb, Armia Krajowas on ka teised tema tutvusringkonnast.

Film on lisaks kõigele muule – või eelkõige – ka armastuse lugu. Heledapäine Alicja (Zofia Wichłacz sai tänavusel Poola filmifestivalil parima naisnäitleja preemia) ja brünett Kama (Anna Próchniak) on mõlemad Stefanisse armunud. Jah, muidugi on see armastuse lugu, kas inimene ilma armastuseta üldse suudaks kesta sellist maapealset põrgut? Ning tuleb ka kohe ära öelda, et noorte osatäimised kuuluvad kindlasti filmi plusspoolele.

Mõttekas või mitte?

Juuli lõpp. Punaarmee läheneb Varssavile. Linna kostab rinde kahurikõma. Selles olukorras teeb Armia Krajowa juhtkond otsuse ülestõusu alustada. Sõjaliselt on see sakslaste vastu, poliitiliselt venelaste vastu – et viimased ei saaks Varssavisse marssida vabastajatena. Muidugi, kui poliitiliselt korrektne olla, peaks ehk ütlema, poliitiliselt oli ülestõus Nõukogude Liidu või siis Punaarmee vastu, aga pole ju mingit vahet Vene ja Nõukogude imperialismil.

Ülestõus kestab 63 päeva, Varssavi kesklinn purustatakse täielikult. Hukkub 20 000 Armia Krajowa võitlejat. Nendele lisaks 200 000 tsiviilelanikku, sest sakslased pommitavad linna ja korraldavad massilisi mahalaskmisi. Punaarmee peatab oma edasiliikumise ja laseb tapatalgutel toimuda. Liitlaste abi on tühine, osaliselt ka sellepärast, et Stalin ei luba Punaarmee kontrolli alla saadud lennuväljadel tankimiseks maanduda Ameerika Ühendriikide ja Suurbritannia lennukitel.

Hiljem on süüdistatud Armia Krajowa juhte, et need saatsid Poola noored tapale. Debatt ülestõusu mõttekuse üle käib tänapäevani, peamiselt selle küsimuse pärast pöörasid tülli ka kaks Poola suurimat luuletajat, Czesław Miłosz ja Zbigniew Herbert. Esimene pidas ülestõusu mõttetuks, teine jälle vastupidi.

Mulle meeldib, et Jan Komasa ei püüa anda hinnangut, kas ülestõus oli vajalik või mitte. See on nüüd osa Poola ajaloost ja on hea, et Komasa oma muljetavaldaval viisil seda meelde tuletab.

«Varssavi 44» keskmes on noored ülestõusnud, kes nüüd hakkavad koos sööma, laulma, magama, sõdima ja võib-olla isegi surema. Nende initsiatsioon on verine. Esimene hukkunud sõber. Esimene tapetud sakslane, nende eakaaslane. Taevast langev veri, otseses mõttes.

Stefan saab haavata ja jääb haiglasse, mida sakslased pommitavad. Alicja läheb teda päästma. Film näitabki peamiselt Alicja ja Stefani rännakut läbi tule ja torude – ülestõusnud kasutasid põgenemiseks kanalisatsioonivõrku. See oli peamiseks motiiviks ka Andr­zej Wajda Varssavi ülestõusu kujutavas šedöövris «Kanal». Sealgi olid kokku põimitud visioonid dantelikust põrgust ning Korabi ja Skorotka armulugu.

Siiski ei küüni noore ja andeka režissööri Jan Komasa mastaapne ja paljude eriefektidega «Varssavi 44» tõeliselt heade sõjafilmide (nt «Reamees Ryani päästmine» või «Black Hawk Down») tasemeni. Üks puudusi on veidi lõdvakoeline stsenaarium. Komasa laseb stsenaariumi ülesannet täita peamiselt ülestõusu kronoloogial.

Tõepoolest, filmis on peaaegu kõik ülestõusu võtmepunktid: Wola linnaosa elanike massiline hukkamine ülestõusu esimestel päevadel (Hitler oli Varssavi ülestõusust marus ja käskis linna maatasa teha ning tappa kõik selle elanikud, Wola linnaosas sai sakslaste käe läbi hukka ligikaudu 50 000 poolakat); võitlused Varssavi vanalinna pärast, tsiviilisikute tapmine haiglates, lõks-tank, sakslaste poolt tsiviilelanikkonna kasutamine inimkilbina ja palju muudki. Mis kõik ka ülestõusu ajal toimus.

Pedaal-põhjas-stiilis

Ma arvan, et apokalüpsise maalimisel ei ole vaja kasutada pakse värve. Apokalüpsis on niigi piisavalt jube. Mõned stseenid tõid mulle kohe meelde 30 aasta eest nähtud Elem Klimovi «Mine ja vaata», mis oli ikka ka väga mõjuv sõjafilm, aga samamoodi – tehtud pedaal-põhjas-stiilis.

Siiski jätab Jan Komasa «Varssavi 44» tunduvalt sümpaatsema mulje, selles on väga mõjuvaid stseene, mis püsivad meeles nädalaid. Aga samas on ka kitšilikke.

Näib ka, et Komasa püüdis teha filmi ülestõusust just praegusele noorele põlvkonnale, ning tõsi see on, et neid ei vea küll mingi jõuga vaatama Andrzej Wajda «Kanalit». Komasa filmis on viiteid õudusfilmidele, arvutimängudele ja videoklippidele, aga ma ei usu, et sellel erilist mõju oleks, ka noortele. Minusugust konservatiivi panid need vaid õlgu kehitama, aga olgu, ega need eriti häirinud ka. Filmi eriefektid ja heli on küll maailmatasemel.

Külmaks ei jäta see film arvatavasti kedagi, Poolas käib diskussioon filmi üle sama teravalt nagu ülestõusu enda üle. Kindlasti tasub film ära vaadata, mulje on tugev – kas siis nii- või naapidi. Enda mulje: oli filmielamus, aga päris lõpuni ei veennud. Siiski soovitan.

14. ja 19. novembril Tallinnas ja 18. novembril Tartus

Pimedate Ööde filmifestivali fookuses on tänavu Poola

•    Festivali avab Jan Komasa ajalooline suurfilm «Varssavi 44», mis on üks Poola filmiajaloo edukamaid linateoseid – ainuüksi esimese kahe linastusnädalaga käis seda vaatamas üle miljoni inimese.

•    Kahes programmis linastub kokku 16 filmi, neist kaheksa uuemat ja kaheksa vanemat, sh Krzysztof Kieslowski «Rahu» (1980), Andrzej Wajda «Raudmees» (1981) ja Krzysztof Zanussi «Pereelu». Zanussit on oodata ka Tallinna.

•    Esmakordselt antakse välja Eesti-Poola filminäitleja ja laulja Bruno Oja nimeline noore filminäitleja auhind.

WARSAW'44 trailer from jan kwiecinski on Vimeo.